Praktikandid töötavad Egoistis kuus päeva nädalas. On esmaspäev, kell on 12 päeval, Mihkel on juba kaks tundi tööd teinud. Kõigepealt valmistavad kokad endale ise hommikusöögi, Mihkel kooris ja praadis kartuleid õlis, lisades sibulat (võib ka mitte lisada), soola ja pipart. Nagu ikka tehakse, ei mingeid imenippe. Siis puhastas Mihkel lõhet, andis intervjuu. Kui kliendid tulevad, teeb neile amuse bouche’i – väikese suupiste, mis maitsmismeele äratab ja hea isu tekitab. Seda tööd ette teha ei saa – tilli, kurki ja kala tuleb viimasel hetkel enne serveerimist peenestada-tükeldada, muidu kaotavad need suure osa oma värskusest. Enamik kliente koguneb õhtupoolikul, pärast kella kuut Egoist juhukliente enam ei ootagi, teenindab registreerunud gurmaane.

Ise teed ja imetled
Mihklile meeldib kartulipüree. Kõige kihvtim kartulisort on tema meelest Laura. See tuleb ühesuurusteks tükkideks lõikuda, keema panna, võid ja piima kuumutada, kartul läbi sõela lasta, lisada soola, valget pipart, muskaatpähklit, trühvliõli, siis panna juurde piim ja või, segada soovitud konsistentsini. Olgu kodus või Egoistis, kartulid tuleb ikka kohapeal koorida, et need päris värsked oleksid.

Toiduained ostab Egoist kindlatelt firmadelt või turult. Egoisti menüüs on mõne toidu juurde teinekord lisatud, et maitseroheline on pärit peakoka botaanikaaiast. 

Mihkel käis Egoistis piidlemas juba enne kutsekooli ja kasvatas siis ka kodus Ülenurmel gurmeerestoranile tilli, peterselli, tüümiani. Juurviljadest noori porgandeid, maapirni, naerist. Metsast korjas veel kukeseeni, mustikaid. „Kui köök on sinu kirg, siis tassid kõik asjad kokku. Miski pole liialt tülikas,” ütleb Mihkel. „Maitseroheline Mangluste aiast” ei ole menüüsse veel kirjutatud.

Midagi, mis maitseks
Väiksest peast tahtis Mihkel saada teatri- ja filmirežissööriks, huvitus muusikast, mängis kitarri ja saksofoni. Aga oli söögilauas väga pirtsakas. Kartuli- või makaronisalatit ei võtnud suu sissegi, suppisid, eriti piimasuppi, ei sallinud silmaotsaski. Ühepajatoidu puhul ei saanud ta üldse aru, miks need maitsvad asjad olid kõik segamini pehmeks keedetud. Meeldisid värsked, töötlemata kurgid, tomatid, toores sibul. Ja pudrud moosiga. Nii hakkaski poiss köögis ise tegutsema, et ehk saaks teha veel midagi, mis maitseks. 

Mihkel käis Ülenurme gümnaasiumis, 9. klassi tunnistus oleks lubanud tal jääda sinnasamasse või minna mis tahes kooli, Mihkel valis hetkegi kõhklemata Tartu kutsehariduskeskuse ning on oma valikuga rahul. Loeb kogu aeg kokandusest uut juurde, eesti ja inglise keeles, prantsuse keelest saab menüüde piires ka jagu.

Tahaks õppida veel siin ja seal, aga täiesti selge on talle ka see, et suurärimeest, näiteks restoraniketi omanikku ei saa temast iial. Saab oma väikese restorani peakokk. Ja seal teeb ta ise just seda, mis talle meeldib. Mihkel arvab, et jõuab nii kaugele, kui on umbes 40-aastane. Praegu on ta seitseteist. 

Igal juhul seisab Mihkel terve elu parema meelega pliidi ääres, kui et täidab arvuti taga pabereid. Ja see ei ole siis kala- ega linnuliha restoran, eesti ega itaalia köök, vaid on sellest või tollest, nagu kogu maailma kokandus ka prantsuse köögist mõjutatud, aga stiil on Mangluselt.
Mihklist sai Vladislavi õpilane, sest ta väga tahtis seda. Niisama ükskõik kellele Mihkel süüa teha ei saa. „Kogu aeg pead püüdma tabada, mida klient soovib. Sest kui ta ei soovi seda, mis ma teen, siis milleks ma üldse seal köögis mässan.” 

Egoistis on kõik kokad mehed. Mihkli meelest on see naistele lihtsalt liiga ränk töö. Mitte ainult kehaliselt (rasked potid, suur kuumus, kogu aeg jalul), vaid ka psüühiliselt. Pidev pingulolek. Egoisti köögis peavad kokad palju üksteisega nõu, kõik kontrollivad kõiki, nagu Mihkel ütleb. Kui kellelgi on näiteks lihtsalt paha tuju, ei pruugi tal toit väga hästi välja tulla. Aga peab tulema.
Mida Mihkel vabal ajal Tallinnas teeb? „Süüa,” ütleb ta. „Ja ajan niisama juttu, aga sageli ikka söögitegemisest, sest pealinnas on enamik mu sõpru ka kokad.”

Artikkel on pärit Õpetajate Lehest.