Vanalinna püsikülastajana satun tihti kokku ärajoonud olemisega poisiga, kes loivab munakivitänavatel, kaelas rippumas vigases inglise keeles silt palvega anda raha õlle ostmiseks. Äsja pälvis meedia tähelepanu punt võltsinvaliide. Kirikuvarblased, nurgamuusikud ja tavakerjused on tapeet – ühel hetkel sa neid enam ei märka. Lauluga haridusraha teenivad tütarlapsed on midagi uut.

Kitarriga tütarlaps Karoliine-Lisette torkas esmakordselt silma Viru tänaval McDonald’si toitlustusasutuse vastas kõnnitee äärekivil, kus ta kitarri saatel laulis. Tähelepanu ei tõmmanud mitte niivõrd järjekordne tänavamuusik, vaid tema sõbranna, kes istus laulja kõrval ning hoidis ingliskeelset silti tekstiga „Palun aidake koguda raha välismaale õppima minemiseks”.

Muusika

Tuli välja, et kitarriga laulja on Vanalinna hariduskolleegiumi 9. klassi õpilane Karoliine-Lisette Kõiv, kes kogub raha, et jõuda lähemale oma eesmärgile – minna õppima Suurbritanniasse.

„Meie peres on olnud kombeks vaadata Briti sarju, BBC dokumentaale,” alustab ta kaks päeva hiljem toimetuses juttu sellest, miks viitele-neljadele õppiv põhikoolilõpetaja Viru tänaval musitseerib. Karoliine-Lisette plaan on jõuda mõnda Briti ülikooli nagu Oxford, samas annab tüdruk endale aru, et tema unistused on suured. „Kuid ma tõesti väga pingutan,” lisab ta. Esimene samm visiooni elluviimisel olevat minna keskkoolis mõneks ajaks Suurbritanniasse vahetusõpilaseks.
Muusikaga hakkas Karoliine-Lisette tegelema juba kolmeaastaselt, kui vanemad ta Musamari lastekooli panid. Laulnud on Karoliine-Lisette enda sõnul kogu elu. Viieaastasena asus ta õppima viiulit, neljandas klassis alustas klaveritundidega. Kitarri võttis esimest korda kätte seitsmendas klassis.

Viru tänav

Viru tänavale jõudis Karoliine-Lisette sel kevadel. „Umbes kümme korda olen seal mänginud. Kui ma oskan muusikat teha, siis miks ma ei võiks oma annet ära kasutada. Lisaks on alaealistel raske tööd leida.” Kui ei peaks või ei saaks seda raha eest teha, mängiks ta tänaval sellegipoolest. „Muusika toob linnapilti mõnusa hoo ja Tallinna peatänav on selleks kindlasti õige koht. Miks mitte teha vanalinna peatänavast tore jalutuskoht, mitte ainult turistilõks,” arvab Karoliine-Lisette.
Vahel mängib Karoliine-Lisette Viru tänaval üksi, kuid enamasti on tal kaasas sõbranna. Tüdruk on teinud ka eksperimenti, kas raha pannakse suurema tõenäosusega siis, kui ta mängib üksi, või siis, kui on kellegagi koos, kuid „vahet tegelikult pole”.

Positiivsed inimesed

Märkimisväärseid probleeme ta tänaval musitseerides kohanud pole. „Esimesel korral juhtus mind kuulama üks inimene, kes pani tähele, et minu ümber luusisid väikesed nagamannid, kes plaanisid rahaga ära joosta.” Rohkem tal halbu näiteid ei meenu.
Karoliine-Lisette enda sõnul on möödujate naeratused talle tähtsamad kui rahateenimine. Mõni jääb lihtsalt seisma ja kuulab. Teised annavad raha, lähevad üle tee ja kuulavad seal edasi.

Küsitakse ka soovilugusid. „Osa tahab vaid eestikeelsed laule. Olen saanud tuttavaks eestikeelse härraga – nähtavasti töötu –, kes läheb vahel mööda, viskab kümme senti ja palub, et ma laulaks midagi. Kui laul on inglise keeles, vangutab mees pead, sõnab, et on küll ilus, kuid tema süda ihkab eesti keelt,” toob Karoliine-Lisette värvika näite.

Iseseisvus

Kui küsin vanemate arvamuse kohta, pöörab Karoliine-Lisette esmalt teema hoopis soovile olla iseseisev. „Ma ei kujuta ette, et ma mitte midagi ei teeks. Juba väiksena teadsin, et suuremaks saades hakkan tööd tegema. Ei saa öelda, et häda sunnil otsin väljapääsu mingist kriisist, see on asjade loomulik käik. On noori, kes teevad tööd ainult suviti, aga ka neid, kes on kooli kõrvalt rakkes ka muul ajal.”

Karoliine-Lisette jutustab, kuidas ta sügisel kooli kõrvale tööotsa otsides käis läbi määratul hulgal Tallinna kohvikuid ja poode ning lõpuks sai koristajakoha. Kui juba praegu töötamisega pihta hakata, on ka hiljem elus kergem,” on ta kindel. „Pealegi tahan nüüd minna Tartusse õppima (Karoliine-Lisette pääses Hugo Treffneri gümnaasiumi) ja teise linna vanemad ju kaasa elama ei tule. Kindlasti annavad nad mulle elamisraha, kuid ma ei saa ega taha ainult nende õlule jääda.” Üleüldse leiab Karoliine Lisette, et sisemist distsipliini on vaja. „Et läheks „lappama” – nagu sõpradega ütleme,” selgitab ta.

Õpetajad suhtuvad Viru tänaval musitseerimisse ja plaani minna Inglismaale õppima hästi. „Lihtsalt mõned õpetajad on väga...” jääb ta õiget sõna otsides mõneks ajaks jutuga pidama. „Noh, patriootlikud. Nad on vastu, et noored lähevad välismaale. Aga inimesed tulevad ju tagasi,” on Karoliine-Lisette veendunud.