Kruuda tõde ja Luige õigus
Veiko Märka ülevaade meediasõja pealahingutest aastal 2007.
Muidugi ei saa Reiljan ega Tuiksoo aru, milles neid süüdistatakse. Veel vähem saab sellest aru prokuratuur ise. Aga süüdistama peab, muidu hakkavad akendest sisse lendama pudelid ja plahvatama autod.
Tegelikult alustas sõda Kruuda ise, kes juba 2006 ostis ära Luige lemmikajakirja Muumi ning hakkas selle koomikseid omavoliliselt täiendama. Eriti suured muudatused tehti Väikse My kujus, kellest sai praktiliselt Luige teisik. Seejärel sirutas Kruuda oma aplad sõrmed ajakirja Sporditäht järele ning käskis Gerd Kanteril parema läbimüügi nimel kettaheite maailmameistriks tulla. See oli jällegi risti vastu Punahabeme huvidele, kes oli Lembitu Kuusega kihla vedanud Virgilius Alekna peale ja kaotas nüüd 500 krooni. Siiski polnud Kruuda haare kõikvõimas. Andrus Värnik, kellele ta samasuguse nõudmise esitas, üksnes vilistas selle peale ning põgenes tantsusaatesse Mart Sanderi kaitsva selja taha peitu.
Luige vastukäigust me juba jutustasime.
Kardipäeval (elitaarne transseksuaalide püha täpselt mardi- ja kadripäeva vahel, 18. novembril, Lõuna-Eestis paiguti ka madripäevaks kutsutud) kohtusid rivaalid Šoti Klubis. Muidugi hakati kohe ärplema, kellel paksem rahakott ja kes järgmiseks missuguse väljaande ostab. Litsid mehed need uudisteportaalide omad. Luik pildus sajalisi lauale, kuni kott tühjaks sai.
Seejärel pöördusid kõik Kruuda poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis saksakambri lävel — paljajalu, igas varbavahes krabisev tuliuus Jakobson. Peale selle olid tal ka sõrmede vahed sajaliste ja väiksemate rahadega täis topitud.
Luik samaga vastata ei suutnud. Juba seetõttu, et tal on ainult üheksa varvast.
