Kroomimine — see on imelihtne!

 (18)
                     
www.DELFI.ee
Stange

Umbes samasuguse pealkirjaga raamatut sai nooruspõlves loetud. Värvitelevisioon — see on imelihtne! Olles raamatu kolm korda läbi lugenud, tean ma siiani värvitelevisioonist sama palju kui karu lendamisest.

Kroomimise ümber on aastaid olnud minu jaoks samasugune salapära ning ilmselt ei ole ma ainus. Tõeliselt peegelsileda metallvidina tegemine võib tunduda lihtne, kuid ometi on selle taga tohutu töömaht.

Tavaliselt tuleb autoharrastajal kroomida juba varem kroomitud osi. Üldjuhul on nad roostes ja kõverad ning just sellistega me tegelema hakkamegi.

Martini kroomitöökojas Vana Narva maanteel töötab kaheksa inimest, kelle päevatööks on ilu loomine autofanaatikute silmade jaoks. Päevast päeva võtavad nad ühe ja sama detaili kätte ning töötavad selle kallal, kuni ta on valmis. Kui Martinile tuuakse mõni detail, siis läbib ta järgmised etapid.

Kroomi mahavõtmine

Kroomi saab maha võtta kahel teel: lihvides ja elektrolüüsis. Kuna kroom ja sellega tavaliselt segatud nikkel on väga tugevad metallid, siis on nende maha lihvimine väga pikaajaline ning väsitav protsess. Elektrolüüsi teel võetakse kroomi maha näiteks Volta tehases ning see on kergem vastupanu tee.

Õgvendamine


Õgvendamine on plekksepa ja kullasepa töö segu päris sepatöö sugemetega. Metallil on oma sisepinged ning neid tuleb tundma õppida, et õigesse kohta haamriga virutada. Tihti tuleb detaili kuumutada, et ta oma sisepinged välja elaks. Kui tegemist on väiksemate kahjustustega, siis on see paljudele meist võimetekohane, ent suuremate mõlkide puhul võib vastane meist tugevam olla. Sellisel juhul tasub ka see töö oma ala spetsialistidelt tellida, et tulemus oleks ülespoole rahuldavat.

Täitmine


Tihtipeale on meie stangede sisse roostebakterid augud uuristanud ja need oleks vaja nüüd kinni panna. Kui vana kroom on maha võetud, siis tuleks kõigepealt roostest lahti saada. Selleks kasutavad Martini kroomitöökojas mehed Orto fosforhapet, mis sööb rauaoksiidi, kuid mitte rauda ennast. Kui roosterünnak on maha surutud, siis paneb Kristjan augu taha õhukesest plekist plaadi ning hakkab auku hõbejoodisega vaikselt täitma. Siin on taas tähtis eelnev kogemus, kuna pideval kuumutamisel võivad õgvendatud detailid mängima hakata ning ennast kõveraks tõmmata.

Vasetamine


Isegi vaid väikeste täpikeste puhul metalli pealispinnal, mida me tahame kauniks teha, on vajalik vasetamine, kuna tema lihvimine on oluliselt kergem. Vasetamine toimub samuti elektrolüüsis, kus anoodiks on vask ning temaga saab katta vastavalt vajadusele kas õhema või paksema kihiga. Mida sügavamad augud, seda rohkem võiks teda peale panna. Korralikule dekoratiivkroomile lastakse õhuke kiht vaske alla, et nikkel ja kroom paremini kinni jääks. Sellisel juhul on detail vasevannis umbes 20 minutit. Selleks, et moodustuks paksem kiht, kusagil 0.2 mm, on teda vaja seal ujutada pea 5 tundi. Tallinnas on võimalik detaile vasetada Vasara tehases.

Lihvimine


Kui detailid on vasetamisest meieni tagasi jõudnud, siis algab kõige töömahukam protsess, ehk lihvimine. Erinevate lihvpaberite ja masinatega võetakse vasekiht taas praktiliselt maha. Vask jääb detaili pinnal olnud aukudesse sisse ning täidab neid. Kui esimese korraga ei õnnestunud defekte välja saada, siis tuleb minna teisele ringile ning uuest vask peale panna. Detaili lihvitakse ja vasetatakse nii kaua, kuni kõik defektid on välja saadud. Tavaliselt alustatakse jämedama paberiga ning minnakse järjest peenemaks. Kui detail läheb veelkord vasetamisse, siis pole mõtet teda väga peene liivapaberini välja lasta, piisab sellest, kui ta metallpind paistab.

Poleerimine


Kuigi see tundub kõige esmasema tööna, on ta siiski kõige viimane etapp enne kroomimist. Kui teie eesmärgiks on saada veatu detail, siis tuleb poleerida alles pärast detaili üleni õhukese vasekihiga katmis, mille alt ei paista metall ise välja. Poleerimiseks on erinevaid vilt- ja kaltsukettaid ning pastasid. Nende valik on juba igamehe ärisaladus, kuid midagi müstilist seal siiski ei ole. Teadagi on selleks vajalik elektriline tööpink, mis kettaid ringi ajab. Kui detail on poleeritud ning te olete tulemusega rahul, siis võib selle kroomimisse viia. Tallinnas teostab neid töid samuti Vasar.

Kroomimine


See osa on kõige suuremat täppisteadust nõudev. Vasaras on umbes 30 erineva vedelikuga vanni, mida võib tinglikult liiniks nimetada. Detailid kinnitatakse raamide külge ning nende ümber asetatakse asjakohased anoodid. Seejärel programmeeritakse liin ning detailid alustavad oma teed läbi erinevate vannide. Ühe liini peal toimub nii vasetamine, nikeldamine, kui ka kroomimine, sestap ei pruugi kõik raamid 30 vanni läbida, vaid käivad ainult mõnedes neist.

Kroomi tulemus sõltub konkreetse detaili pindalast, temast läbilastavast elektrivoolust, ajast, mis ta vannis veedab ja elektrolüüdist. See on lihtsalt äraseletatuna protsess, kuid tegelikkuses on tegemist kõrgema matemaatikaga ja nagu värviteleviisori puhulgi, ei ole seda lahata soovinud.

Kroomida saab meil Vasaras kõike millele magnet külge hakkab. Tegelikult kroomitakse ka kõiksuguseid muid metalle ja materjale, kuid nende jaoks puuduvad eestis paraku teadmised ja tehnoloogia. Ilmselt ei ole selle järgi ka suurt nõudlust, muidu oleks siin ka vastav tehnoloogia olemas.

Kroomimise puhul käib detail kõigepealt läbi rasvaeemalduslahuse, seejärel ta kaetakse õhukese vasekihiga. Järgmine etapp on nikkel, kus detail veedab umbes tund aega ning kõige lõpuks ulbib ta kroomivannis vaid umbes pool minutit.

Head nühkimist!

Kes tahab ise oma auto detaile ette valmistada kroomimiseks, see peaks arvestama rohke aja ja närvikuluga. Samuti tuleb üksjagu käia tehastes asju viimas ning toomas ja ka see on kulu. Kroomimine iseenesest ei ole hirmkallis, kuid sellele eelnev töömaht on väga suur. Martini sõnul on ühe viiekümnendate Cadillaci peale vaja arvestada terve aasta ühe inimese tööd, kui kõik detailid viimase peale viimistleda. Seda siis juhul, kui inimene 8 tundi päevas ainult sellega tegeleb.

Töövahenditest on vaja erinevaid lihvimistarbeid ja loomulikult poleerpinki. Kasulik oleks omada ka respiraatoreid, et vasetolm hingamisteedesse ei pääseks. Mõned inimesed on sellele väga allergilised ja see paneb silmad ning nina vett jooksma.

Niisiis: Kroomimine — see on imelihtne!


Nimi
Kommenteerimistingimused
Teised kanalid