Hawaii saared kuuluvad Ameerika Ühendriikide koosseisu ja see omakorda tähendab pikka asjaajamist ja bürokraatiat ning ootamatuid takistusi. Kui kõik kulgeb plaanipäraselt, väljastab Ameerika Ühendriikide saatkond J1 viisa, millega võib mai keskpaigast kuni augusti lõpuni töötada. See ongi mõeldud noortele, kes soovivad veeta suve Ameerikat avastades.

Töökoht on mõistagi kulutuste katmiseks vajalik, kuid annab võimaluse tutvuda ka siinse töökultuuriga ja praktiseerida keelt. Töövaldkonnad on muidugi kindlaks määratud ning kohati võib tunduda, et iga töö jaoks on vaja omaette viisat.

Enne kohale jõudmist tuleb oma tegemistest raporteerida Work & Travel in USA programmisponsorile, mis hoiab asjadel silma peal ning mille reeglite eiramine võib hiljem kaasa tuua riigist väljasaatmise. Samas aitavad nad ootamatute takistuste puhul, tagavad tervisekindlustuse ja dokumendid, ilma milleta võib isegi elektriarve maksmisel takistusi tekkida, saati siis ametlikult töö leidmisest.

Siiski ei tasu end karmidest reeglitest ja bürokraatiast heidutada lasta. Elu Hawaiil kõlab lihtsalt liialt magusalt, et sellele käega lüüa ja kui lõpuks õnnelikult maandud ning kõik paberid tunduvad korras olevat, tunned tõelist kergendust. Lõpuks ometi, kohal!

Lumi ja rannaliiv
*

Siinset kliimat on raske ühte lausesse panna. Enamvähem aastaringselt on siin sooja 25-30 kraadi ja leitsak ei lõpe ka öösel. Ookeanivesi on stabiilselt 27 kraadi, seega parajalt soe.

Kuna asukoht on enamvähem keset Vaikset ookeani, tähendab see, et pidevalt puhub just parajalt soe briis. See kombinatsioon on lihtsalt uskumatult mõnus. Samas on siin kõrged vulkaanilise tekkega mäed, mis püüavad kinni pilvi ja seetõttu sajab mägedes tihti ning saartel on ka ülimalt lopsakas loodus.

Vihm ja päike tähendavad lõpmatus koguses vikerkaari ja seetõttu on president Obama koduosariik tuntud kui vikerkaareosariik – vikerkaarevärvides on autode numbrimärgid, juhiload ning ka bussid on seda värvi võõbatud. Üleüldse on Hawaiil olles võimalik kogeda peaaegu kõiki looduslikke vööndeid – rannas mõnusat troopikat ning Mauna Kea otsas arktilist külma.

Lennukist maha astudes tundub esialgu uskumatu, et inimesed kannavadki lillelisi särke, naised juustes lilli, kaelas ripub lei ja igal pool kõlab kelmikas „Aloha“. Kõik on sõbrad ja inimesed naeratavad. See on reserveeritud olekuga eestlaste jaoks harjumatu, kuid uskuge või ei, see on nakkav. Varsti avastad, et kõnnid mööda tänavat samasugune naeratus näol ja see pole mitte tavaline ameerikalik „How are you?“ sundviisakus.

13 inimest kahetoalises korteris

Kui suveks saabuvad tudengid välja arvata, satuvad eestlased siia harva. Osalt saarte kauge asukoha, teisalt ka kalliduse tõttu. Mitte ainult eestlaste, vaid ka ameeriklaste endi jaoks on siia saamine võrdlemisi kulukas ettevõtmine. Korterite üürihinnad on uskumatult kallid. Kuuüür jääb ümberarvutatuna 1400-1800 euro vahele.

Ka mõningate toiduainete hinnad tunduvad alguses ehmatavalt kallid – päts saia 5 dollarit, pakk piima 4 dollarit. Kui raha just puuga seljas pole, mis tudengite puhul on võrdlemisi harukordne, tuleb mugavuse osas teha järelandmisi, näiteks osta süüa kambapeale ja jagada korterit sõpradega.

Selle tulemusena elavad vähemasti eestlased siin justkui oma kommuunis või segasummasuvilas. Näiteks meie kahetoalises korteris elab kokku 13 eestlast, pead ja jalad koos. Alguses tundus see harjumatu, sest kõigil on erinevad töögraafikud ja päevaplaanid – ühes nurgas magatakse, teises valmistutakse peole minekuks, kolmandad valmistavad õhtusööki ning neljandad on tööl.

Kuna asume Honolulu kõige prestiižsemas osas Waikikil, mis on ühtlasi oma kõrgete hotellidega turistide peamine sihtkoht ― päevas käib neid siit läbi umbes 65 000 ― siis tähendab see paratamatult lärmakust. Seetõttu tuli esialgu magada kõrvatroppidega, kuni lõpuks harjusime.

Kuna 13 inimesega ühe vannitoa jagamine tähendab lisaks muudele rõõmudele sageli ka pikka ootamist ja külmkapi uks ei pruugi toidukoguse tõttu korralikult sulguda, käiakse kodus vaid magamas, süüa tegemas või pesemas all. Ülejäänud aeg ollakse väljas, seigeldakse mööda saart, käiakse tööl.

Seiklused saarel
*

Seiklemine on siin märksõna number üks, sest seda juhtub lihtsalt igal sammul. Ühel päeval saabus toakaaslane koju tuhandeid dollareid väärt ja hiiglaslike mõõtmetega Jimi Hendrixi maaliga, mille ta võitis kohaliku galerii avamispeol. Järgmisel päeval kostitasid muusikamaailma tähed Macklemore ja Ryan Lewis linnaelanikke tasuta kontserdiga. Päev hiljem ujuma minnes sattusin ühtäkki keset hiiglaslikke kilpkonni ja õhtul kohtasin juhuslikult endist TÜ Rocki korvpallurit Bill Amist, kes nüüd siinkandis kinnisvaraäri ajab. Aga need on vaid üksikud näited... Kindlasti tuleb nendele lisada ka igatsorti veesport, sest surfamise sünnikodus oleks patt jätta see enda tegevuskavast välja.

Pimedaks läheb siin juba õhtul kella seitsmest, kuid see ei tähenda, et rahvas tänavatelt kaoks - poed on lahti keskööni ja poodlejaidki leidub küllaldaselt. Muidugi, õhtupimeduses ilmnevad ka mõned negatiivsemad tahud. Peatänaval on prostituudid rivis nagu oleks tegemist talongiaja piimajärjekorraga. Kõikjalt levib ninna kanepilõhn ja kanepit pakutakse tänavatel müügiks tihti ja ka päevasel ajal.

Mõnusa kliima tõttu on hipisid ja muidu elunautlejaid siin kõikjal. „Living Aloha“ ja „Hang Loose“, nagu siinkandis tavatsetakse sellise mõnusa kulgemise kohta öelda.

Kultuuride segunemine
*

Nagu eelnevalt mainitud, on enamus eestlasi end sisse seadnud Waikikile. Arvestades siinset meeletut turistide massi, kipuvad Hawaii kohalikud traditsioonid ja aura siin liialt segunema kommertsliku massikultuuriga.

Esialgu oli üsna üllatav, et Honolulu on üsna ameerikalik linn. Kui palmipuude asemel oleks mõned parasvöötme puud, võiks seda segamini ajada iga teise USA linnaga ― kiirteed, pilvelõhkujad, palju autosid.

Autodest rääkides on siin kõvasti silmailu ― Mustangid, Challengerid, Chargerid, Escalade´id, Corvette´id, limusiinid igas pikkuses, lisaks Hot Rodid, Jaapani tuuningu parimad palad ja Euroopa autotööstuse jõu- ja ilunumbrid. Ka Subway, MacDonalds, KFC, BurgerKing ja muud kiirtoidukohad „rikuvad“ saarele omast ürgset eksootikat.

Muide, Hawaiil võib ka jaapani keelega hakkama saada, sest jaapanlasi on vähemasti Honolulus meeletult palju. Tänaval kõndides on ehk pooled vastutulijatest Jaapanist pärit, lisaks hulgaliselt veel muudest aasia riikidest ja Vaikse ookeani saartelt pärit rahvast.

Paljud sildid on jaapanikeelsed ning Craiglistis tööd otsides torkab silma, et paljud töökohad nõuavad lisaks inglise keele oskusele just jaapani keele valdamist. Tagantjärele tarkusena oleksin pidanud seda keelt rohkem kui ühe semestri õppima, sest siis oleksin töö saanud tunduvalt lihtsamalt.

Hawaii ongi erinevate kultuuride kokkupuutepunktiks kujunenud – Aasia, Okeaania ja Ameerika rahvad on kõik siin esindatud.

Päiksetõus mäetipul
*

Kindlasti tasub siin olles Honolulust kaugemale sõita ja Oahu saart avastada. Erinevaid eksootilisi matkaradu leidub siin külluses ja igasuguse raskusastmega. Üheks erakordseimaks on öine retk mäe otsa ehk Stairway to Heaven, mis tähendab treppe mööda ligi 800 meetri kõrgusele ronimist. See on üsna järsk ja ohtlik, sest niiskus muudab astmed libedaks.

Kogu vaev on aga tulemust väärt, sest vaade pilvepiirilt on hingematvalt ilus ning näha esimesi päikesekiiri tõusmas ja linnale valgust heitmas on midagi erakordset. Kui turnida ei jaksa, võib minna kilpkonnade ja delfiinidega ujuma. Ekstreemsuse ihalejad saavad puuri lukustatult haide keskele ujuma minna.

Hawaii moodustavad kaheksa suuremat saart, millest Oahu on kõige enam turistidega täidetud. Ilusaim on Maui, kuhu on paljud rikkad oma häärberid rajanud. Big Island (ka Hawaii) on suurim saar, kus asub Mauna Kea vulkaan ja seal saab näha ka sulalaavat ookeanisse voolamas. Seetõttu kasvab saar pidevalt suuremaks. Ni´hau saarele aga turistidel asja pole – see on välismaailmast praktiliselt isoleeritud, et säilitada havailaste vanad traditsioonid ja kultuur.

Kuigi erinevaid turistiatraktsioone on palju, on kõige ägedam ja odavam omapäi reisimine. Ja just sellega siinsed eestlased oma vabu hetki sisustavadki.

Mahalo!