Krister Paris: Putin langetas maski. Taas

Me oleme seda kõike juba näinud. Kuskil tekib võim, mis tugevamale naabrile ei meeldi. Nõrgema kõrvalmaa mitmes piirkonnas elavad aga inimesed, kes mõtlevad pigem samas kategoorias oma etniliste verevendade kui riigiga, kus nad ajaloo tahtel viibivad. Neile tehakse selgeks, et muutunud oludes tuleb paluda tuge. „Abi“ sõjalise jõu näol ka saabub ning üks territoorium naabri küljest lihtsalt eemaldatakse.

Sudeedimaa puhul liideti sakslastega asustatud alad lihtsalt Saksamaa külge. Bosnias ühtse Suur-Serbiani ei jõutudki, kuid esialgu piisas piirkonna hõivamisest, mida siis omatahtsi etniliselt puhtaks lüüa. Transnistrias polnud füüsiliselt kuhugi liita, kuid Moldova keskvõimu alt sai ta ikka küljest lõigata. Lõuna-Osseetia puhul polnud küll tegu nö vene rahvuskaaslastega, ent eks ela sama nimega rahvas ju ka Põhja-Osseetias. Ja petku osseedid end, palju tahavad, tänaseks on nende maa sisuliselt annekteeritud: piire valvab Venemaa, pea kogu eelarveraha tuleb samuti Moskvast.

Nüüd näeme seda kõike jälle Ukrainas. Ainult, et kõik käib, justkui oleks keegi vajutanud videomakil fast forward nupule. Ajast, mil tulid teated võimupöördest Kiievis ja esimestest vastasseisudest Krimmis; hetkest, mil ilmusid välja kahtlaselt hea varustuse ning sõjalise väljaõppega üksused, kes hakkasid Krimmis hõivama hooneid; esimestest teadetest, et tegelikult tegutseb seal ka Vene armee – kuni Venemaa presidendi Vladimir Putini „palveni“, et parlament annakski talle õiguse jõudu kasutada, on läinud vaid üksikud päevad. Palju kiiremini, kui varasemate näidete puhul. 

Konfliktis tulebki üles näidata initsiatiivi ning Putin teab seda. Kõigepealt joonistame jõujooned maha ning küll siis on aega kaubelda, kust pärast järele anda – ja mis hinna eest. Tugeva võimuvertikaaliga Venemaa on siin otsustamisel märksa suuremas eelisseisundis, kui vastukaaluks olev Euroopa Liit, mis alles hakkab „uurima olukorda“ ning „plaanima abi“. Praegu on aga tegemist millegi väga lähedasega otsesele agressioonile riigi vastu, mis vaba tahte alusel oleks valinud partneriks Euroopa Liitu. 

Enne, kui esimesed Venemaa sõjalennukid lendasid Krimmi, kirjutas mitmete demokraatlike liikumiste vaimne isa George Soros, et Ukraina toetamisel tuleks teha koostööd ka Putiniga. Täna võib olukord olla juba kardinaalselt muutunud. Läänel, s.t. Euroopal, tasuks võtta Krimmi de facto hõivamist esimese lahinguna uues Külmas sõjas Venemaaga. Ning kand põhjalikult maha suruda: veel eile läks punane joon läbi Kertši väina, täna juba Perekopi maakitsuselt. 

Ajaloost mäletame, mis juhtus, kui agressiooni taltsutati appeasement’iga. Euroopal (s.t. mõistagi ka Eestil) tuleks reageerimine samuti edasikerimisnupule panna. Ma ei pea silmas vastutuld. Meil on astumata esimenegi samm: teadvustada, et Putin pole partner maailma jagamisel, vaid olümpia ajaks ette pandud naeratava maski näolt võtnud külma kõhuga vaenlane.