Krister Paris: Hukkamismasin pandi sooja
Oma kodust leiti pooduna infokanali Harta 97 juht Oleg Bebenin. Enesetapp, ütlevad Minski ametlikud võimud. Lahteinal läks eluga pääsedes veel hästi, lisaksin omalt poolt.
Valgevenest on eriti viimase aasta jooksul saanud Euroopa riikide jaoks otsekui kergelt paheline puudel: haugub nagu teismeline kutsikas oma varasema peremehe Moskva peale, pilgutades samas kutsuvalt silma Euroopale. Suhtumine on selline, et peamised poliitvangid lasti kah lahti — eks see režiim siis oma nõukogulikus ajamasinahõngus ju veidi äraspidisena tundub, aga mis tast ikka tahta. Et vaat kus naljavend, isegi sõbra Hugo Chávezi naftat veab sisse teisest maailma otsast — ja kuidas muidu kui läbi meie enda kuivale jäänud sadamate.
Ainult et Valgevene pole mingi tsirkus. Või kui on, võiks tema esikloun olla prototüübiks Stephen Kingi õudukale „It“. Lukašenka käsilased on tapnud tema nimel ka varem ja nagu alanud „valimiskampaania“ näitab, lendavad Batka vastaste pead taas.
Vahepeal võis varasem kolhoosiesimees end küll kaunis rahulikuna tunda. Hiljutistest poliitikasündmustest tema jaoks kõige olulisemad, 2006. aasta presidendivalimised, läksid pareminigi kui loota võis. Värvilist revolutsiooni tegelikult ei üritatudki ja alusetute vihjete tõttu Lääne abile lootnud noored jäid reeturlikult võimudega üks-ühele silmitsi.
Ja ega ta karmi, kuid õiglase isa kombel (kirjeldus Lukašenka propagandalaulust „Slušai Batku“) palju neid nahutanud. Putini väljendust kasutades дубиной по башке ja enamikule aitas. Vaid üksikud, nagu nimekaimust konkurent Aljaksandr Kazulin tuli panna kinnimajja, kus viimane end peaagu surnuks näljutas.
Küll said oma jao naabrid. Peagi pärast presidendivalimisi jõudis Valgevenes teleekraanidele (!) ülesvõte Läti esindajast riigis Reimo Smitsist, kes oma korteris homoseksi harrastas. Natuke vängem versioon Lahteinast, eks ole, aga taolist moraalse palge häbistamist harrastab see režiimi oma lemmikvõttena ka teiste puhul. Märksa traagilisemalt läks Leedu konsulil Vytautas Pociunasel, kes siiani lahendamata asjaoludel ühe Bresti hotelli aknast surnuks kukkus.
Kui diplomaadid asfaldile lendavad või opositsionäärid end üles poovad, tekitab see küsimusi ka kultuursemate käitumistavadega riikide puhul. Valgevene puhul on tekkivate küsimuste tonaalsus lihtsalt teine: mitte, et kas, vaid miks praegu, miks tema?
Oleg Bebeniniga ma ise pole kokku puutunud. Küll aga pakub tema veebikanal www.charter97.org Valgevenest hoopis teistsugust pilti kui tsenseeritud riigimeedia. Ei, mitte tasakaalustatut, aga seda, mis muidu üldse kuskile ei pääse. Igatahes oluline allikas, kui tahta sealsest režiimist sotti saada.
Ja Valgevenes on tulemas presidendivalimised. Jälle. Umbes poole aasta jooksul, aga osa kuulujuttude järgi võib Lukašenka kuulutada need välja juba detsembriks. Muidugi pole sünnis kasutada niisuguse etenduse kohta väljendit „valimised“, kuid tasub mõista režiimi keelekasutust: valimised tähendavad eeskätt orkestreeritud massiharjutust, kus valesti sammujad kindlaks teha ning välja rookida.
Kas Bebenini ülespoomine oli lihtsalt hoiatuslask? Sest Lukašenkal tuleb võidelda elu ja surma peale. Sel aastal kangutab teda mitte enam ainult pehme lääs, vaid batkast tüdinud, tema nõrku kohti palju paremini tundev ning temaga võitlusmeetodite jõhkruselt samas kategoorias seisev Moskva.
End ohustatuna tundev Lukašenka on tõendanud, et ta vere ees kõhklema ei löö. Tema hingel on veel vähemalt seitse opositsionääri, ametlikult kadunuks jäänud inimest, nagu endine siseminister Jurõ Zaharanka.
Kadunuks jäämine kujutab endast mõistagi samasugust eufemismi kui õnnetus või enesetapp. Üleminek viimastele variantidele annab lihtsalt tunnistust nende toimepanija kasvanud enesekindlusest või vajadusest vägivalda avalikult demonstreerida.
Kipume unustama, et Valgevene on ohtlik ja ebanormaalne riik, kus näiline stabiilsus püsib mõrvadel ja hirmul. Kaldume teda kohtlema kui omasugust, kellel küll oma kiiksud, kuid kelle võib pärast täitõrjet oma liivakasti ikkagi mängima lubada.
Aga Lukašenka ei ole süütu kasvatamatu laps. Mis iganes vägivalda me putinistidele ette heidame — nende meetodid Minski mentori omadeni ikka ei küündi. Samas on valgevenelased päriselt südamlikud ja hea huumorimeelega inimesed. Ainult režiim on osa neist ära rikkunud.
Kuid ega meil siin läänes midagi teha polegi. Kui oleks, poleks Lukašenkat ehk ammu enam. Bebenini surm kujutab endast lihtsalt jõhkrat äratust: batka käe eest ei kaitse sind ei diplomaadi ega ärimehe, vaevalt et ka turisti staatus.
Lahteina fotod näivad selles mängus pigem sõbraliku lahkumiskingina.
