Kreeka pole haigus, vaid sümptom
Kreekale garantii andmine või laiemalt Euroopa (mitte vaid Kreeka!) stabiilsusfondis osalemine pole veel otseselt raha ära andmine, vaid meede uue globaalse majanduslanguse ärahoidmiseks. Rõhutada tuleb, et garantii pole veel laen ega toetus. Garantii läheb (laenuna) väljamaksmiseks juhul, kui olukord seda nõuab.
Küsimus pole ainult Kreekas, vaid terves maailmas. Kas tuleb globaalne majanduslangus: aeglustumine või lausa tagasikäik? Kuidas see meid puudutab? Mäletatavasti oli eelmises suures majanduslanguses Eesti koos Läti ja Leeduga kõige suuremate kaotajate hulgas.
Elu pankrotitsunami hirmus
Mis juhtuks, kui Kreeka kuulutaks välja pankroti – jätaks (rahalised) kohustused täitmata või täidaks neid vaid osaliselt? Vitsuri selgitusel veereb siis üle maailma kaks lainet – üks mööda neid riike (või riikide võlakirju), millel on riigivõla teenindamisega probleeme, ja teine mööda kommertspankasid.
Garantii muudaks mõttetuks ka pankade ründamise ja hoiaks ära hoiustajate tormijooksu. Kuna raskusse sattunud pankadel oleks võimalik saada toetust, ei pea kliendid kartma, et nende raha kaob koos pangaga. Garantii suurus pole Vitsuri sõnul mitte niivõrd majanduslik vajadus, kuivõrd peaks toimima (turuosalistele) psühholoogiliselt. Näiteks ainuüksi küsimus, kas Kreeka pankrotistub või mitte, on mõjutanud teiste hädas olevate riikide – Itaalia, Hispaania, Iirimaa ja Portugali – intresse. Raha peab olema piisavalt, et mõistetaks – vajadusel sellest piisab.
Nõrk tulemüür paneb maksma
Kui see, mida Heido Vitsur tulemüüriks nimetab, osutub liiga nõrgaks, peame hakkama reaalselt maksma. Näiteks siis, kui hoiustajad ning laenajad kaotavad usalduse ning paigutavad oma raha ainult kulda. Raha lõpetab liikumise. Euroopal tuleb hakata raha välja käima ka siis, kui korstnasse peab hakkama kirjutama uusi Kreekale antud laene. Reaalne raha, mida letti laduma peame, on Vitsuri selgitusel seegi, mille Eesti maksab Euroopa stabiilsusfondi. Kuid siin Vitsur probleeme ei näe. Tema sõnul pole vahet, kas raha on IMF-is või Euroopa stabiilsusfondis. Mõlemad on soliidsed kohad raha hoidmiseks.
Samas Vitsur ei usu, et lähiaastatel tekib olukord, kus märkimisväärselt suur tükk riigieelarvest lähebki väljamaksmisele. Küsimus poleks ju ainult Eestis. Seda peaksid tegema kõik Euroopa riigid, kuid enamik neist suudaks kärpida oma eelarvet vaid mõne protsendi võrra, mitte rohkem. Erinevalt meist ei saa nad oma kohustuste täitmiseks ka raha laenata, sest on Euroopa stabiilsuspaktis lubatud riigivõla taseme (60% SKT-st) juba ammu ületanud. Selles oleme Vitsuri sõnul väga heal positsioonil: eelarve on enam-vähem tasakaalus ja riigivõlg pea olematu. Võime pikka aega lubada oma tarbeks minevatelt kulutustelt väga tagasihoidlikke kärpeid.
Kreeka on vaid sütik
Kreekale kipume näpuga näitama, sest tahame varjata reaalset probleemi – kogu Euroopa rahasüsteem on haige ning pangandussüsteem habras, arvab Vitsur. „Ei saa kõigutada inimeste niigi habrast kindlustunnet. See taktika peaks aitama kaasa majandusolukorra paranemisele. Seepärast püüti seda tuld hoida paar aastat vaka all, kuid juba räägitakse kommertspankade rekapitaliseerimisest. Dexia kokkukukkumine näitas, kui nõrgad on suured pangad. Tõe rääkimine on muutunud möödapääsmatuks. Kreeka, vaid 3% EL-i majandusest, pole see, mis laseks otsast lõpuni tugeva Euroopa Liidu põhja.”
Kreeka pole dünamiit, pigem sütik. Heido Vitsuri sõnul iseloomustab Kreeka positsiooni hästi Franz Ferdinand, kelle tapmine vallandas Esimese maailmasõja. Püssirohutünn on mujal – need on suurte riikide suured võlad ning selle mõju suurtele pankadele. Kuid see ei tähenda, et Eesti oleks mülkast väljas – meil on erasektori laenukoormus piisavalt kõrge. Sellele kui ohumärgile on osutanud ka IMF. Ettevõtete laenukoormuse poolest oleme Euroopa suurima võlakoormusega riikide seas. Olukord, kus majandus ei kasva ning suureneb eraisikute ja firmade arv, kes oma laenu teenindada ei jõua, on Vitsuri sõnul sama hull kui riigivõlaga seotud probleemid.
