Kõrvaltpilgud õpetajate palgamurele
TIIA ALLAS, Võru instituudi kooliõpetuse projektijuht:
„Minu töötasu sarnaneb õpetajate keskmisega. Kolme lapse emana tulen toime vaid seetõttu, et igal sammul järgin nn talutütretarkust: laene-liisinguid pole, mingit trendivärki ei harrasta ega tarbi. Tervislikku põhitoitu kartulist kuni marjadeni kasvatame maal. Palgaga lepin seetõttu, et minu töö on ühtlasi mu hobi ja armastus – teeksin seda nii või teisiti ka sentigi saamata.
Minus tekitas lausa raevu Rein Langi öeldu: „Palk peab olema inimväärne. 700 eurot kõrgharidusega töötajale on koomiline. Selle palga eest ei saa osta raamatuid, teatris või kinos käia” (vt PM, 9.01). Kuidas saab nii öelda aastaid koalitsioonis olnud partei minister – miks pole siis senini õpetajategi palku inimväärseks muudetud?! Kõlab tädimaalilikult, kuid tulnuks muuta seadust, mis võimaldab riigikogu liikmetele pideva palgatõusu.
Nii kultuuritöötajate kui ka õpetajate puhul on üks terav küsimus ka nende ilmselt närune vanaduspõlv – praeguse keskmise palgaga ei lähe ju tööaasta pensioniarvestuses aasta ette.
Pooldan õpetajate streiki täielikult. Õpetajatel tuleb paraku vaat et kõige enam just sotsiaalsetest pingetest tulenevaga tegeleda: probleemsed lapsed (palju käitumis- ja tervisehäireid), nn uuspoolikud pered (üks või mõlemad vanemad töötavad kodust kaugel), tähelepanuvajaduse näljas õpilased, ekskursioonideks-laagriteks projektitsi lisaraha taotlemine jms.“
KATRIN JUSILO, laotöötaja:
„Saan oma palgaga hakkama, aga kindlustunne puudub. Õpetajate streiki pooldan. Keegi peab valitsusele selgeks tegema, et haridus ja kultuur on meie rahvuse säilimiseks siiski olulised. Kas streigist ka kasu on, see on iseasi. Raskel ajal peaks valitsus eeskuju näitama. Tõsta endal palka ja tahta, et rahvas selle heaks kiidab, on küll väga naiivne. Või on riigi juhtidel ükskõik, mida rahvas mõtleb?“
MAI OLDE, täiendusõppe programmijuht:
„Minu brutopalk on õpetajate keskmisest umbes 20% kõrgem. Arvan, et see on igati hea, arvestades Eesti majanduse hetkeseisu. Suuresti tuleneb rahulolu sellestki, et mulle meeldib mu töö. Tulen toime.
Oma poegade lasteaias näen, kuidas noored ja teotahtelised õpetajad ei ela praeguse palgaga lihtsalt ära ja lahkuvad töölt, seda on kurb pealt vaadata. Mis viisil saaksid nad oma arvamust avaldada, kui mitte streigiga?
Kunagi sügisel astus mu töökoha uksest sisse tudeng, kes palus suurt paberit ja markerit. Ütles, et läheb Tallinna linnavalitsuse ette piketile lasteaiaõpetajate palga eest võitlema, ning kutsus mindki kaasa. Andsin talle soovitud vahendid, kuid tänavale ei läinud. Siis vibutas ta sõrme ja ütles, et ärgu ma arvaku, et minu palk puutumata jääb... Streigis lööksin kaasa, kui olen eelnevalt kõik põhjalikult läbi mõelnud: kas, kellele ja miks?“
KATI PITK, reisikonsultant:
„Meie palgad sõltuvad suurel määral turu ostujõust ja nõudlusest. Need ei ole aga nüüd enam võrreldavad mõne aasta taguse ajaga. Praegu on reisibüroo klienditeenindaja palganumber samas suurusjärgus täiskoormusega töötava õpetaja või vanemõpetaja palgaga. Toimetulek sõltub mõistagi sellest, kui palju ollakse harjunud kulutama ja kui suuri kohustusi on võetud. Ka pere suurusest ja sellest, kui palju teenivad teised täisealised pereliikmed. Oma palga pärast ma praeguses olukorras ei streigiks.
Loomulikult toetan õpetajate palgatõusu, aga kuna valitsus on seda järgmiseks aastaks lubanud, siis ma praegu streiki ei poolda. Streik on ikkagi äärmuslik abinõu. Ja ma ei ole kindel, kas õpetajate olukord ikka on nii hull, et streikima peaks. Elan maal ja tean, et täiskoormusega töötav õpetaja kuulub seal pigem üle kui alla keskmise teenivate inimeste hulka, paljude muude valdkondade töötajate olukord on kindlasti kehvem. Küsimus on pigem meie üldises palgatasemes.“
MART LAAS, disainer ja eraettevõtja:
„Õpetaja palk ei tohiks olla alla tuhande euro kuus. Staažikamatel õpetajatel loomulikult enam. See vastaks sarnase kvalifikatsiooni ja vastutusega inimeste palkadele muudes valdkondades meie praeguses majanduskeskkonnas. Usun, et selline palgatase oleks praegu ka võimalik, kui valitsus käituks oma sõnade järgi ning haridusvaldkonda tõepoolest prioriteediks peaks. Palk on oluline mehhanism valdkonnasisese konkurentsi tekitamisel ning ilma konkurentsita ei kõla jutt hariduse kvaliteedi tõstmisest ja rahvusvahelisest konkurentsist minu kõrvadele väga veenvalt.
Õpetajate streiki suhtun printsiibis positiivselt, sest sisukaks dialoogiks on vaja kahte motiveeritud poolt ning praegu ma seda ei näe. Arvan aga, et viis, kuidas seekord streikida plaanitakse, ei anna soovitud efekti. Streik on jõuvõte ja jõuvõtteid tuleb läbi viia jõuliselt.“
