Kõrgharidusreformi vastu - Monika Maljukov: Riigikogul on reformiga pool tööd tegemata
Kui meie põhjanaabritel rahastab riik 99,9% kõrghariduse õppekohtadest, siis Eestis on see protsent hetkel vaid 50. Pärast reformi on see kümne võrra suurem. Riigikogu võib selle väikse sammu eest küll kiita, kuid Soome ja Rootsini on meil, puudulike sotsiaalsete garantiidega Eestil veel pikk maa minna.
Reinsalu ütleb: "Kõrgharidusreformiga tagatakse esiteks kõrghariduse parem kättesaadavus ja kõrgharidusreform väärtustab üliõpilase edasipüüdlikkust." Jah, ligipääs suureneb, aga vaid kõrgkooli sisseastumisel. Mis saab alates teisest semestrist? Vaesemast perest pärit tudengi edasipüüdlikkus peab olema nii suur, et ta jõuaks käia täismahus nii tööl kui ka koolis. See tähendab sisuliselt kahte töökohta. Aga mis hinnaga? Selline pinge pigem langetab õpitulemusi ja kõrghariduse kvaliteeti.
Võtame näiteks ühe TTÜ tudengi, olgu ta nimi Margus. Ta õpib tootmistehnika erialal ja on pärit Kesk-Eestist. Tema ema saab kohalikus poes Eesti keskmisest väiksemat palka, isa teeb juhutöid. Vanemad saavad Margust iga kuu toetada väga väikse summaga, seetõttu peab noormees kooli kõrvalt ka tööl käima.
Rahapuudus sunnib tööle
Tudeng Margus võtab kõik kohustuslikud ained, kuid esimesel semestril on tal juba kaks nii rasket ainet, millest pooled tudengid esimesel korral läbi kukuvad. Margus õpib pea igal hetkel, kui pole tööl või ei maga. Ta on väga edasipüüdlik, aga ta on samal ajal ka inimene. Noormees kukub ühe 6 EAPse aine läbi ja järgmisel semestril küsib kool temalt selle eest 200 eurot. Margusel ei ole vaba raha kuskilt võtta. Ta võtab akadeemilise puhkuse, et vahepeal tööga järjele saada. Akadeemilisel aga eksameid sooritada ei saa ja nii jääbki kooli tagasi minemata.
Miks peaks kool iga paari punkti eest hakkama raha küsima? Sest kardetavasti ei jää neil muud valikut. Kui praegune pearaha on kindel, siis tuleviku tulemuslepinguid ja nende kriteeriume pole riik ikka veel paika pannud. Kui õppekoha raha on seotud eelmise semestri tulemustega, tuleb see raha kuskilt saada. Nii rikas pole ükski kool, et tudengitele terve semestri maks "andestada" või kinkida.
"Meil on praegu 70 000 tudengit, kes aastas saavad 10 000 kõrghariduse diplomit. Selleni jõudmiseks võiks kuluda keskmiselt kolm aastat, aga täna kulub seitse aastat," ütles Reinsalu. Väide, nagu nominaalaeg peaks olema keskmine õppeaeg kõrgkoolis, on absurdne. Et see oleks võimalik, peaksid pooled tudengid lõpetama bakalaureuseõppe pooleteist aastaga!
10 000 väljalangejat
On loomulik, et inimestel tuleb seoses raha, tervise või eraeluga ette erinevaid olukordi, mille tõttu õpingud kõrgkoolis pikenevad. Kui aga süsteem tehakse nii jäigaks, et ka akadeemilisel puhkusel ei või aineid sooritada, siis on oht, et suurel osal jääb ülikoolkool lõpetamata. Ülikool lihtsalt ei saa inimesele vastu tulla, kui ta ka tahaks.
Meil on juba praegu aastas 10 000 väljalangejat, tulevikus võib see arv kahekordistuda.
Kui Reinsalu ütleb, et tasuta õppimise eest peab tudeng ka endast kõik andma, siis võiks seda põhimõtet järgida ka riigikogu. Rahastamisreform on küll läbi surutud, kuid õppetoetused ja kõrgkoolide uued rahastamisalused on ikka veel selgusetud. See tähendab, et riigikogul endal on täidetud alles 10 EAPd.
(Autor on Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesimees.)
