Kõrghariduses käib intensiivne puhastus
Mis salapärane jõud sunnib ülikoole viimasel ajal aktiivselt üksteise embusesse viskuma, kui paljud neist on viimased enam kui kümme aastat edukalt hakkama saanud? Ei, see pole armastus – peamine põhjus on „üleminekuhindamine”, mille tähendust teab kardetavasti vähem kui protsent rahvastikust. Kabinetivaikuses käivat tegevust võib nimetada taasiseseisvumisaja mastaapseimaks katseks puhastada kõrgharidusväli ja tuua sinna tagasi kord, mis 1990. aastatel haridusmaailma tunginud äärmusliku vabaturumajanduse tingimustes kaotsi läks.
Välishindamine tekitab vastuseisu
Alates 2012. aastast võivad õppetööga edasi tegelda vaid kõrgkoolid, kes on läbinud üleminekuhindamise edukalt. 2009. aasta sügisest kuni 2011. aasta teise pooleni hindab Eesti riik korraga kõikide siinsete kõrgharidust pakkuvate, nii riigi kui ka eraomanduses olevate institutsioonide võimet pakkuda piisavalt heal tasemel õpet. Üleminekuhindamine, nagu ka nimetus viitab, on üleminekuetapp täiesti uuele süsteemile, mis peaks andma praegustele ja tulevastele üliõpilastele ning ülikoolidele suurema kindluse ja tagama kõrgema õppekvaliteedi. Erinevalt üksikute õppekavade hindamisest on väikseim hindamisühik nüüd õppekavagrupp. Ei hinnata üksikuid õppekavu, vaid vaadeldakse korraga eri ülikoolide sarnaste õppekavade terveid komplekte, mida on kokku 28.
Üleminekuhindamist võidakse pidada vajalikuks, kuid kahtlemata tähendab see koolidele lisabürokraatiat. Arusaadavatel põhjustel on häiritud need, keda alles akrediteeriti ja kes peavad hakkama ennast jälle tõestama. Heli Mattiseni sõnul võidab teinekord rahulolematus – peab hakkama jälle pabereid määrima ja komisjone vastu võtma – ratsionaalse mõtlemise. „Igasugune välishindamine tekitab vastuseisu, eriti kui see on käivitatud kontrolliva ja korrastava eesmärgiga nagu üleminekuhindamine,” rääkis ta.
Saab avada kergemini uusi õppekavu
Eesti kõrghariduse kvaliteediagentuuri juhataja Heli Mattisen selgitas, et uus hindamiskord annab kõrgkoolidele oluliselt suurema usaldusmärgi: „Kui ülikool saab mingis õppekavagrupis õppe läbiviimise õiguse, tohib ta väljastada selle alla kuuluvatel erialadel ka riiklikke diplomeid. Sealjuures annab see tunnustuse õppekavagrupi kõigile õppekavadele – ka nendele, mida ülikool alles kavandab ja plaanib avada.”
Kõige suurem hindamiskoormus on langenud 2010 aasta kevadele, mil vaatluse all on Eesti kõikide kõrgkoolide kaksteist õppekavagruppi (humanitaaria, keeled ja kultuurid, informaatika ja infotehnoloogia, õigus jne). Hindamisnõukogu, mis otsustab õppekavagruppide hindamiskomisjonide andmete põhjal tervete osakondade ja institutsioonide saatuse üle, võttis märtsi lõpus vastu 60 otsust anda õpetamisõigus eespool mainitud 12 õppekavagrupis 15 õppeasutusele. Märtsis olid hindamisnõukogus vaid sellised juhtumid, kus komisjonid kasutasid valdavalt lihtmenetlust. See tähendab, et hinnati kooli külastamata. Järgmised otsused tehakse 20. mai koosolekul ning seal hakatakse vaagima juba komplitseeritumaid juhtumeid.
Surve tekitab omavahelisi pingeid
Üleminekuhindamiste juures ei puudu ka oma pinged ja liivakastimängud. 30. aprilli Õpetajate Lehes selgitas akadeemia Nordi rektor Rein Müllerson, et TLÜ-ga liitumise asemel lepiti kokku hoopis Tartu ülikooliga, sest liitumisläbirääkimiste venides astus Tartu ülikool juurde parema pakkumisega. 4. mai Postimehele antud intervjuus kirjeldas TLÜ rektor Rein Raud olukorda hoopis teises võtmes. Tema sõnul oleks akadeemia Nordi ja TLÜ ühinemine seatud sõltuvusse kvaliteedihindamise (ehk üleminekuhindamise) tulemustest. Liitudes Tartu ülikooliga, kellel on akadeemia Nordi probleemsed õppekavagrupid juba positiivse hinnangu saanud, saab Nord rahus edasi tegutseda.
Üleminekuhindamisi läbi viiva EKKA juhataja Heli Mattisen sõnas olukorda kommenteerides, et kui Nord ühineb mõne ülikooliga, siis teda juriidilise isikuna enam olemas pole.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
