Kõrghariduse rahastamise neli trendi
Legitimeeriva jõu annab ideele selle üldkehtivus. Praegusel postmodernsel ajastul on aga suured ideed oma legitimeeriva jõu kaotanud, väidab Lyotard, sest nad on killunenud paljudeks, tihti üksteisele vastukäivateks lugudeks. Siit on vaid üks samm iseenda legitimeerimiseni müütide ja ajaloo kaudu. Müütidele toetuv ühiskond on aga alati hierarhiline, lugude jutustajate ja kuulajate vahelised piirid on rangelt paika pandud.
Ühed ütlevad, millised peaksime olema (vastus leitakse mineviku kogemusest), teised kuuletuvad. Seetõttu ei tuleks õigust käsitada praegu mitte legitiimsuse kinnitajana, vaid allutamisprotsessina. Seejuures pole oluline mitte see, miks soovitakse domineerida, vaid mis toimub nendega, keda püütakse allutada. Näiteks, mis toimub eesti rahvaga, keda allutatakse Bologna kõrgharidusmudelile siseriikliku õiguse kaudu.
Kas eksperdid teavad, mis on õige?
Praeguse kõrgharidusreformi õigustamiseks viitab valitsuskoalitsioon põhiliselt valimistulemustele ja koalitsioonileppele, millest kumbki pole piisav. Esiteks seetõttu, et mingi nähtuse legitimeerimine ei ole ainult väärtuste, vaid ka teadmiste küsimus. Teadmisi ja piisavat informatsiooni otsustajatel aga napib. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas toetab kõrgharidusreformi ideestik globaliseeruvas maailmas Eesti eesmärke ja huvisid. Rahvaga on sellest räägitud väga vähe või üldse mitte. Riigikogu suurde saali pole sellised arutelud jõudnud. Kui informatsioonist jääb vajaka, siis on rahval raske toetada otsustajate seisukohti „tasuta kõrgharidusest”.
Kui filosoofid kahtlevad ja esitavad küsimusi, siis eksperdid teavad. Ekspertidest on saanud justkui maapealsed jumalad, kes ütlevad, mis on õige, mis vale. Ühtainsat tõe monopoli, mis on tihti ka võimumonopoliks, toetavad vastavad jõustruktuurid.
Õppemaksu tõstetakse igal pool
Kõrghariduse rahastamisest rääkides saab tuua tinglikult välja neli trendi. Esimene on olnud seotud kõigile üliõpilastele ühesuguse õppemaksu kehtestamisega. Vaid vähestes Euroopa riikides, näiteks Soomes ja Rootsis, on õppemaks põhiseadusega keelatud. Suur osa nendest riikidest, kus kõrghariduse omandamine on olnud tasuta, on praeguseks (välja arvatud Sri Lanka, Tansaania ning mõned Ida- ja Lääne-Euroopa riigid) muutnud kõrghariduse tasuliseks. Hiinas viidi õppemaks sisse 1997., Suurbritannias 1998. ja Austrias 2001. aastal. Seejuures on viimastel aastatel märgata õppemaksu järsku kasvu pea kõigis nimetatud riikides. Hiinas isegi kuni 40%.
Seda teed soovitas OECD raport 2007. aastal ka Eestile. Tegelikult tegi Eesti eraülikoolide rektorite nõukogu valitsuskoalitsioonile analoogse ettepaneku juba 2001/2002. õppeaastal. Esialgsest toetusest hoolimata jäi ettepanek ellu viimata. Hiljem otsustas Eesti teatavasti loobuda ka OECD soovitatust. Maailma kõrghariduse finantseerimise trendid on sundinud Soometki otsima viimastel aastatel alternatiivseid rahaallikaid, milleks loob senisest paremad võimalused 2010. aasta algusest kehtima hakanud ülikooliseadus ning sealsete ülikoolide üleminek angloameerika mudelile.
Teine suurem trend kõrghariduse rahastamisel (ka Eestis) on õppelaenud. Oluline põhjendus õppelaenude kasutuselevõtul täiendava rahastamisallikana on olnud see, et kõrgharidus on avaliku huvi kõrval ka kõrgelt individualiseeritud isiklik hüve.
Erasektorit kaasatakse üha enam
Kolmandaks on hakanud Euroopa riigid suurendama võimalusi korporatiivsektori ulatuslikumaks kaasamiseks kõrghariduse rahastamisse (vilistlastega koostöö, konsultatsioonid, patendid jms). Ärisektor loob hea meelega ülikoolide juurde teadusfonde ja instituute. Ärisektori ühe meetodina on asutatud suurinvesteerijate nimelisi kolledžeid või nimetatud ümber pika traditsioonidega kolledžeid. Näiteks Londoni ülikooli Kings College’i Law School, mis on maailma 25 parima õiguskooli seas tegutsenud juba 175 aastat, sai alles mõni nädal tagasi endale uue nime Dickson Poon Law School. Dickson Poon on Hongkongi filantroobist investor, kes investeerib Law Schooli arendamisse lähiaastatel 40 miljonit Inglise naela. Sellest 20 miljonit on tema isiklik panus.
Levinud on ka meetod, kus traditsiooniliste akadeemiliste õppe- ja teadusdistsipliinide kõrval on õppekavadesse lülitatud turule orienteeritud kursusi. Mõistagi vastav ärisektor ka finantseerib neid. Tururolli senisest suurem väärtustamine on paljus seotud suure toetusega neoliberaalsele poliitikale.
Neljandaks on paljud ülikoolid olnud lisarahastuse otsimisel sunnitud vaatama piiri taha ning rahvusvahelistumise sildi all töötanud välja agressiivseid programme välisüliõpilaste kohale meelitamiseks. Kusjuures välisüliõpilaste õppemaks on tavaliselt kõrgem, võimaldamaks kohalikele üliõpilastele madalamat õppemaksu. Sellist agressiivset reklaamikampaaniat võib igal aastal kohata ka maailma parimate ülikoolide juures, näiteks Oxfordis ja Cambridge’is.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
