Koolisüsteemi kaitseks
Enne kui asuda lammutama, võiks kujutleda, kuidas elaksime siis, kui meil ei oleks seda koolisüsteemi, mida läbi aegade on võimalusi ja oskusi mööda püütud arendada. (Kirjutise ajendiks on Õpetajate Lehes 20. jaanuaril ilmunud Ethel Lillemägi artikkel „Miks me mängime ainult kandiliste klotsidega?”)
Samadest koolidest peavad välja kasvama kõik meie juhid, teadlased, oskustöölised, arstid, õpetajad, kaitseväelased, korravalvurid, päästjad, kunstnikud, kirjanikud, laia silmaringiga arukad ajakirjanikud, meie igapäevaelu tarvete ja mugavuste eest hoolt kandvad inimesed jne – üldse kõik, kelle töödest ja tegudest sõltub see, kui hea on meil oma riigis elada.
Koolile pole alternatiivi
Kooli eesmärke saab sõnastada nii või teisiti, nende saavutamine aga on parimal viisil võimalik ainult siis, kui kõik saavad aru, et eesmärk on ühine, ja tehakse koostööd. Mida enam häälestatakse õpilasi vähem pingutama, rohkem lõbutsema, pidama õppimist, st teadmiste omandamist teiste, eriti õpetajate mureks, seda ebaefektiivsemaks kooliaeg muutub. Mida enam väsitavad õpilased end kooliväliste ajaveetmiste ning sellest tingitud napi uneajaga, seda väiksem on võimekus enda arendamiseks kooli toel. Mida enam kohustusi pannakse õpetajale ja mida õigusetumaks on muutunud tema seisund, kui ta püüab hakata vastu egoismi ja kurjuse kasvule, mis lämmatavad parimaid kavatsusi, seda enam võivad õpetajad kaotada enesevalitsuse või hakata kasutama „sunnitöömeetodeid”, et hoida ära kaose teket klassis, kus õpivad „vabad isiksused”.
Koolirõõm on võimalik siis, kui õpilased mõistavad sedagi, et iga õpetaja üritab oma võimete kohaselt parimat ja et kool ei ole sunnitöö, vaid võimalus saada süsteemseid teadmisi, mille omapäi hankimine on jõukohane ainult väga üksikutele eriti andekatele. Parem oleks seda endale teadvustada enne, kui kooli uksed on selja taga sulgunud.
Unistus sellest, et koolis süstemaatilise õppimise asendamine mängu ja lihtsate tõdede iseavastamisega muudaks praeguste kooliõpilaste tuleviku õnnelikuks, näib sama utoopilisena kui unistus kommunistlikust helgest tulevikust. Lootus, et äärmuslikult erinevate eelduste, võimete ja võimalustega, erineva kasvatuse ja eelteadmistega klassitäiele õpilastele saab muuta iga õppetunni samaaegselt huvitavaks ja köitvaks, näib sama utoopiline. Sügavam huvi tekib enamasti alles ajapikku, süvenedes.
Inimese elu kvaliteet sõltub ikkagi sellest, millise vaimse pagasiga ta ellu läheb: kui eetiline ja aateline on tema ellusuhtumine, kuivõrd oskab ta arvestada ka kaasinimeste ja üldiste huvidega, kui lai on tema silmaring, kuivõrd on ta noorusajal üles leidnud oma tee. Aga seda pole võimalik leida, kui puudub ettekujutus võimalustest ja oma võimetest, milleni ei jõuta katsetamata. Ja koolisüsteemile alternatiivi ei paista. Süsteemi mingi osa kritiseerimisel tuleb silmas pidada tervikpilti ja näha ka nende muutuste tagajärgi, mida nõutakse.
Harimatusest tingitud äng ja viha
Kui ajakirjanik Ethel Lillemäe ettekujutuses näib haridussüsteem kõikiühtlustava süsteemina, mille tulemuseks on „klotsid”, siis on ta hakanud ka õpilasi vaatama kõrgelt ja kaugelt ning üldistab erandjuhtusid kogu süsteemile.
Mõeldes kellele tahes oma endistest õpilastest ülikoolis või põhikoolis, ükskõik millisele oma noorele sõbrale, sugulasele või tuttavale – nad kõik on isiksused. Need, kes õppisid kooliajal tegema võimetekohast tööd ja oskasid leida juba siis ala, mis neile kõige enam sobis, ning kasutasid ära kooli pakutud võimalused enda arendamiseks, on elus enamasti kõige õnnelikumad. On muidugi neidki trotsijaid, kes hiljem siiski leiavad üles oma tee, aga siis on neil vaeva rohkem – palju väärtuslikku aega on kulunud ekslemisele ja enesekehtestamisele enda ja kaaslaste arvel, kuid sellised eneseleidjad on karastunud ja oskavad seejärel oma teel enamasti kindlamini püsida. Paljud trotsijad aga on sattunud ummikteele ja nende tekitatud kahju ja/või ülalpidamine tuleb kinni maksta teistel. Harimatusest tingitud äng ja viha peegeldub nende anonüümsetes kommentaarides.
Kujund „klotsid” tekitab ka kujundliku küsimuse: kuidas ehitada soojapidavat ja kaitsvat kodu mittekandilistest klotsidest?
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
