Koolipõlengu ohvri vanemad otsivad süüdlasi (video)

Hoolimata mitmest kohtukaotusest jätkab viis aastat tagasi Saarema Ühisgümnaasiumi põlengus hukkunud 16-aastase noormehe isa võitlust koolikatastroofi eest vastutajate leidmiseks. Oma vanima poja kaotanud Voldemar Arva (52) saadab ühe protestikirja ja abipalve teise järel.

11. b klassis õppinud Raul Arva ja Kristjan Nepperi surma ning ligi 70 inimese vigastustega lõppenud tulekahju Saaremaa Ühisgümnaasiumis 12. detsembril 1995 vapustas kogu Eestit. Rängimad ohvrid toodi erilennukiga mandrile intensiivravisse.

Mõni kuu hiljem valminud koolipõlengu ekspertiisiakt on karm lugemismaterjal. Kõigi tuleohutuseeskirjade rikkumiste kokku arvamiseks ei jätku kahe käe sõrmedest. Näiteks koolimajas avastatud ainus vahtkustuti neljanda korruse keemiaklassis oli aegunud juba 1987. aastal, so kaheksa aastat enne tulekahju.

Paralleelselt jõudis politseijuurdlus poisini, kes tulekahju põhjustas — enda sõnul proovis ta välgumihkliga läbi põletada poroloonist võimlemismatte ümbritsevat võrku. Kindlaks tehti ka pisut vanem noormees, kes saatusliku eksperimendi juures viibis.

Ometi otsustas Saare Uurimisbüroo pool aastat pärast põlengut kriminaalasja lõpetada, sest süütaja oli alaealine ning tuleohutuse eest vastutanud isikute tegevuses puudus kuriteo koosseis.

Kõrvaltvaatajale tundub imelik, et kaks ühisgümnaasiumi tüdrukut visati internetis ropendamise eest koolist välja, aga poisid, kes maja põlema panid, lõpetasid rahulikult kooli. “Paraku jah, kui seda juurdlust toimetati, otsustati õnnetuse põhjustajate isikut mitte avaldada. Järelikult ei saanud neilt ka midagi välja nõuda. Võibolla polnud see tollal õige otsus, aga seda pole põhjust hakata täna ümber vaatama,” kommenteerib Kuressaare linnapea Jaanus Tamkivi.

Kuressaare linn võttis laenu ja remontis põlenud kooli 6,4 miljoni krooni eest ära. Elu 850 õpilasega gümnaasiumis läks edasi.

Tahm kooliseintelt on maha pestud, aga mitte hukkunute omaste hingedest. Voldemar Arva sõnul mätsitakse lugu kinni. “See oli minu arust täiesti valesti ja ebaõiglaselt lahendatud, et kedagi vastutusele ei võeta. See ei olnud loodusõnnetus. Oli kaks seaduserikkumist — süütamine ja kuritahtlik hooletus,” nendib hukkunu isa. Pärast kriminaalasja lõpetamist andis Rauli isa kohtusse Kuressaare linna kui ühisgümnaasiumi omaniku ning nõudis poja kasvatamise eest hüvitist 720 000 krooni, mis oli arvutatud lastekodu hindade järgi. “Jah, ta tundub küüniline, aga see oli ainuke käegakatsutav võimalus materiaalset kahju väljendada. Moraalset kahju, inimelu hinda ma ei oska arvutada. See on kasvatuskulu, mitte lapse hind!” kommenteerib Voldemar Arva.

“Õnnetus on, kui välk lööb sisse või poiss ise kukub katuselt alla, aga kui koolimaja muudetakse krematooriumiks ja uksed on kokkuhoiu mõttes lukus, siis on see inimeselapse tapmine,” süüdistab Rauli ema Anne Arva (49).

Saare maakohtus saatis Rauli vanemate hagi edu. Kuid Kuressaare linn palkas kalli advokaadi, kaebas otsuse edasi ning jäi peale. Riigikohtuni välja jõudnud vaidlus viis terve mõistuse jaoks ootamatu tulemuseni — linn ei pea kahju hüvitama, sest konkreetne süüdlane tuvastati. Mäletatavasti jäeti kriminaalasi aga algatamata, sest süüdlane oli alaealine ning ametnike tegevuses puudus kuriteo koosseis.

Selline paragrahviväänamine teeb hukkunud poisi isa meele kibedaks. “Ütleme välja robustselt — te olete koolidirektor ja pole ammu remondiraha saanud. Võtke üks alaealine ja laske tal maja põlema panna, aga nii, et keegi saaks surma. Kui tekib väike kahju, otsitakse selle tekitaja välja. Aga kui on midagi suuremat — palun — raha tuleb kohe! On ju niimoodi?!”