E-õppest m-õppeni

IT kolledži ja TLÜ õppejõud Kaido Kikkas usub, et mobiilne õpe on tehniliselt täiesti mõeldav – tänapäevane nutitelefon on sisuliselt juba arvuti. Arvutiga on võimalik teha mõndagi, mida varem teha ei saanud, näiteks õpetada eesti keelt Austraalia väliseestlaste lastele, viibides ise kodus ja kasutades e-õppe laia arsenali Skype’ist Vikiülikoolini.

„Halb on aga see, kui õpetaja istub oma vanades mallides kinni ja üritab ka uuele vanamoodi läheneda. Vahel on õpetaja kõige raskemini õpetatav inimene.”
Kui sügisel uuenes e-kool, oli probleeme palju ning õpetajad valdavalt rahulolematud. Tehnika tõrgub ning teadmistest jääb vajaka.
IT-inimesena arvab Kikkas, et arvuti on nagu nuga – kirurg päästab sellega elusid ja kurjam tapab inimesi. „Kõik sõltub arvutimeeste keeles „tihendist klaviatuuri ja tooli vahel” ehk kasutajast endast.”

Kas õpik kaob?

Mart Laanpere ennustab praeguse koolisüsteemi peatset muutumist. „Selleks ajaks kui tehnoloogilised leiutised on juba piisavalt odavad – toote hind jääb alla tuhande krooni –, on ennustamatu, missugune on täpselt see toode, mis toob kaasa revolutsiooni,” räägib õppejõud. „Esimesena kukub tänase koolisüsteemi nurgakivi – õpik,” ütles Laanpere.
Avita kirjastuse juht Ly Kriiska leiab, et koolis on tähtsaim siiski õpetaja. „Kõige olulisem ei ole see, milliselt kandjalt (arvuti, paber, kivi) me loeme, vaid mida loeme.” Uue tehnoloogia võimaluste kasutamist kirjastus siiski ei välista ning Kriiska sõnul jälgivad nad huviga, millal see Eesti koolile ja kodule taskukohaseks muutub. „Revolutsioon, millele tavaliselt järgneb kaos, ei ole edasiliikumise parim viis – kool vajab rahulikku ja stabiilset arengut. Ning õpik ei kao kuhugi, muutuda võib vaid õppesisu kandja.”

Koolibri kirjastuse peatoimetaja Kadri Haljamaa sõnul on kirjastus e- ja m-õppe kõikvõimalike arenguvariantidega kursis ning katsetab ka ise võimalusi kaasa lüüa. Kuid seda, et paberõpik kümne aasta jooksul välja sureb, Haljamaa ei usu. „Alati jääb õpetajaid ja õpilasi, kellele sobib n-ö vanamoodi õppimine ja õpetamine kõige paremini. Pealegi seisab e- ja m-õppe teel ees hulgaliselt majanduslikke ja tehnilisi küsimusi.”

Koolijuhil jätkub optimismi

Eksamikeskuse üldhariduse ja õppekavade osakonna juhataja Aimi Püüa leiab, et mobiilne õpe ei ole halb idee. „Samas ei tähenda see, et õpetaja ja koolitund kaovad.”
Sama meelt on haridus- ja teadusministeeriumi kommunikatsioonibüroo konsultant Asso Ladva. „Noori sellised tunnid kindlasti paeluvad, samas on peaeesmärk ikka õppimine, m-õpe ei saa muutuda eesmärgiks omaette. Pealegi sõltub kõik kooli tehnilistest vahenditest ja õpetajate valmisolekust.” 

Tallinna Pelgulinna gümnaasiumi direktor Tõnu Piibur pooldab hariduses IT kasutamist igal rindel. „Elu on palju lihtsam, kui laps saab e-koolist järele vaadata, kas järgmise päeva teatrikülastus ikka toimub või lükati ülehomseks. Targal kasutamisel teeb arvuti suure töö meie eest ise ära.”
Et arvuti vähendab reaalset kontakti õpilase ja õpetaja, õpetaja ja õpetaja vahel, seda Piibur ei usu. „Kui varem sai mõni vaikselt tagapingis nohistades üldse suhtlemisest hoiduda, siis tehnoloogia rünnakust ei pääse keegi, terav lasersilm leiab tukkuja kiiresti üles,” on koolijuht veendunud.