Koit Pikaro: Partei juhtis miilitsa tööd, nagu ERSP Eesti politseid

 (92)
Koit Pikaro
Foto: Andres Putting

Legendaarse politseiniku Koit Pikaro elu on kui seiklusfilm. Kuigi ta ise ütleb, et surmasuus pole ta olnud, mäletame kõik, kuidas teda aastaid tagasi Pärnu maantee viaduktil tulistati... Delfile antud nädalalõpuusutluses on ta Eesti politsei aadressil äärmiselt kriitiline.

Kas "Punane elavhõbe" raamatu ja filmina on teist?
Olen kuulnud veel ilusate pealkirjadega filmidest. „Roosa panter“, „Mehed mustas“, „Sinine meri“ „Roheline vaablane“, „Helesinine välk“ - võltstagasihoidlikkuseta julgen arvata, et need ei ole minust.
Küsige Anveltilt, võimalik, et raamat ja film on tema tööandjast Pihlist.

Kui palju olete elus pidanud võitlema müütide, eelarvamuste ja kuulujuttudega?
Liiga palju. Targad inimesed nüüd küll ütlevad, et poleks olnud mõtet sellele võitlusele vaimu kulutada, sest hingega tegutsevaid inimesi saadavad need nähtused paratamatult.

Eelarvamusi tuli aga murda, et võita inimeste usaldust. Ilma usalduseta ei hakka kurjategijad sulle midagi rääkima, tunnistajad ja allikad kõike avaldama, kaasvõitlejad koos sinuga tegutsema. Isiklikult arvan, et kuulujutud on enamus kadedate väljamõeldised. Usuvad neid aga pahatahtlikud.

Küll on ette tulnud võitlust võõraste kuulujuttudega, nii mõnigi politseijuht ja siseminister on soovinud neid puudutavate kuulujuttude kontrollimist. 

Huvitav on see, et müüdid meie osakonna tööst hakkasid levima siis, kuid mind enam seal tööl ei olnud. Olen sageli korranud praktikas väljakujunenud seisukohta: kurjategijatel on sageli olnud vaja otsida kaaslaste ees põhjendusi antud seletuste kohta. Samas olen need ülestunnistused alati saavutanud põhjaliku informatsiooni ja ülekuulatavate mõistmise, kui soovite siis ka mõjutamisega. Iga ülekuulamine on tegelikkuses ju mõjutamine. Kõigil vastastel on aga lihtsam seletada oma käitumist politseitöötajate ähvarduste või jõuvõtetega. Nendele luuludele on alati kaasa aidanud ka mõni üksik advokaat.

Mäletan Monika Mäge, kes oli käinud otsimas meie osakonna ruumides piinaruume. Primitiivne kaitsetaktika, pole vaja kohtualuse kaitseks mitte mingit sisulist tööd teha. Õnneks olen olnud säästetud kuulujuttudest oma isikliku elu suhtes. Kui mitte arvestada jutte mu villast Hispaanias või õppimisest KGB põrandaaluses koolis Minskis.

Milline kuulujutt on neist olnud kõige pöörasem?
Meil oli kunagi siseminister nimega Peeter Olesk. Pärast minu haavatasaamist rääkis ta ühel üritusel Elvas, et Pikaro jalal polegi tegemist kolme kuulihaavaga, vaid need olevat hoopiski noahaavad. Minu meelest on see näide eluvõõrast ja rumalast piiratusest selles eluvaldkonnas.

Teie jaoks on sõna "miilits" sõimusõna või pelgalt Nõukogude-aegne ametinimetus?
Ma ei pea seda sõimusõnaks. Olen sageli toonud näiteks kirjanik Silver Anniko ja tema abikaasa tapmise avastamise Viljandimaal 1982. aastal. Kas meid, kes me miilitsatena selle kuriteo kiiresti avastasime, saab millegi eest sõimata. Kas kellelegi oleks siis olnud meeldiv igapäevaselt kokku puutuda varaste või tapjatega. Või mida saab ette heita neile meie seast, kes avastasime seeriatena toimunud vargusi kirikutest või rahavargusi seifidest.

Toon näite lähiajaloost. Kurjategijate Lori ja Ringmaa paljastamine võttis aega aastaid, kuid nad mõisteti süüdi umbes 25 kuriteos. Nüüd jäi pommimees Ringmaale pommiplahvatustest süüks vist vaid kaks episoodi.

Mis eristab miilitsat politseist?
Miilitsa töös oli kindlasti olemas osa nn partei juhtimisest, ärakuulamised parteibürool või rajoonikomitees olid ebameeldivad. Aga midagi sellist kogesin ka ERSP siseministrite ajal.
Miilitsa ajal oli palju iga kuu lõpul toimunud nn kaardimängu, kus kuritegude avastamise kaartide fiktiivne täitmine oli ülemustele vajalik oskus. 

Samal ajal oli kriminaaljälituses professionaalsust rohkem. See tähendab, et jälitustöö omandati põhjalikult ja siis nõuti kõigilt kriminaaljälituse inspektoritelt tööd agentuuriga. Nüüd ei ole pooled jälitusametnikud kuulnudki sellisest tööst, ülejäänutest enamus aga ei oska kedagi värvatagi. Ka ei ole paljud praegused ülemused elus ühtegi allikat näinud ja ei mõista seda tööd nõuda alluvatelt.

Loe veel

Kui miilitsa ajal oleksid komissari-tasemel juhid lõpetanud töö veerand tundi enne kella viit, nagu see praegu käib, kokku arvestanud ületunde ja teinud rõõmsa reklaamiga kollektiivselt töö- ja palgavabu päevi, oleksid nad tööle saadetud kainestusmajja.

Minu varasem põhimõte ja praegune arusaam on selline: kuritegusid pannakse toime iga päev, seega peab jälitustöötaja tööd tegema samuti iga päev. Isegi paaripäevane paus info hankimisel või sündmustest ülevaate saamisel on lubamatu ning töötulemustele kahjulik. 

Samal ajal on politsei haritum, rikkam teiste riikide kogemustest, omab tehnikat, millest meie ei osanud isegi unistada, häid andmebaase.

Politseil tuleb edukaks tegutsemiseks ohtlike kuritegude puhul hakata uurimisgrupi põhimõttel. Ma mõtlen selle all konkreetsete ülesannete, tähtaja ja vastutajatega töötamist. Nüüd on aga nii, et nn kurikamehe puhul on prokurörid mannetud ja ajavad lausa segast juttu, piirivalvekindral räägib ebareaalsetest arvudest ja tegelikkuses on töö taandunud õnneliku juhuse ootamisele.

Olete töötanud Eesti politseis. Kas see Eesti politsei, kus töötasite teie, erineb tänasest väga palju?
Pean tunnistama, et vägagi palju. 10-15 aastat tagasi oli võimatu, et jälitusüksuste juhtideks saavad aastatepikkuste kogemusteta isikud. Siis oli täiesti võimatu, et politsei oleks mandunud klienditeenindaja tasemele.

Arvasin mõni aeg tagasi, et selline teenindamine on lihtsalt levinud mentaliteet. Nüüd aga nimetas ühe Lääne talituse uurija mulle avalikult nii väljakutsutud tunnistajaid. Sisekontrolli töötaja kinnitas omakorda, et olevat mitteametlik juhis käsitleda väljakutsutavaid just klientidena. Tahtmatult tekib küsimus, et mis tasu klientidelt soovitakse.

Vaid mandumisena saab seletada, et Eestis politseipeadirektoriks määratakse antropovit
(just väikese algustähega omadussõna). Kuigi Eestis on kahekümne aasta jooksul olnud siseministreid nagu normaalsel mehel särke – palju ja kirjuid, ei oleks pidanud iga selline määramine aga tähendama politseipoliitika muutumist. Nüüd on ette tulnud, et mõni kohalemääratud keskkriminaalpolitsei juht on isegi püüdnud rääkida jälitustööst. Samal ajal pole elusa kurjategijaga kunagi kokku puutunud. 

Keskkriminaalpolitsei on surnud. Organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemise üksuste killustamine ja viimine prefektuuridesse tasemele, näitab, et sellise kuritegevuse mõju ei mõisteta.

Prefektuurides pole aga sageli tasemel vahet, kas tegeletakse prefekti naabri suhtes toimepandud kuriteoga või allilma autoriteetide käsul sooritatud kuritegudega.

Tahan nimetada kahte näidet. Prefekt Otsalti juhitud grupeering tegutses täielikult organiseeritud kuritegevuse põhimõtetel. Ajaliselt tegutseti pikka aega, ülesanded ja sissetulekud olid jagatud, alluvusvahekord oli olemas, olemas olid seosed teiste võimuorganite ja poliitikutega.

Teiseks. Piinlik ja arusaamatu on lugeda, et teatud talitus otsib isikuid, kellel on Robert Pohlaku vastu pretensioone. Kui selliseid isikuid kinni peetakse, siis peab olema teada kümneid fakte tema tegevusest. Pildiga kuulutustega võib otsida rongaisasid või kadunuks jäänud isikuid, kurjategija kohta peab olema informatsioon varem olemas või peavad jälitustöötajad teadma, kellelt seda küsida. Mina Pohlaku asemel läheksin küll nüüd väge täis. Selline kuulutus näitab andmete puudumist tema vastu. Tahaks esitada küsimuse ja mitte ainult retoorilise küsimuse: kas ei peaks enne tegelema tunnistajate ja kannatanutega ja alles siis tõsiseid tegijaid rajalt maha haarama. Muidugi tuleb mõni selline õnnelik juhus kinnipidamiseks ootamatult, kuid politseitöö tegelikku taset näitabki tagataskus olevate piisavate andmete olemasolu.

Ma ei taha liiga teha kõigi teenistuste töötajatele, kuid jälitusametnikud ja uurijad on praegu politseis mures mitte töötegemise ja –tulemuste pärast, vaid oma olemasolu õigustamise, ülemuste ees oma lojaalsuse tõestamisega, aga ka üksteisele jala tahapanemisega.

Kunagi olid mehed julgemad, kurjategijad ohtlikumad, meetodid julmemad...
Mehed olid kogenumad ja töökamad, kurjategijad julmemad, meetodeid hinnaku need, kelle huvides neid on rakendatud või kes nendega on kokku puutunud. Olime töötajatena valmis riskima, tegime tööd loominguliselt ja ohtudele eriti tähelepanu ei pööranud. Nüüd on nii, et kurjategijad ja politseinikud on muutunud targemateks ning tehnilisemateks. Kuigi vägivaldsus on kuritegevusse tulnud ringiga jälle tagasi, kasutavad seda kas noored või siis jultunud nn vanad tegijad. Ainult tehniliste vahendite poolest on politsei kurjategijatest eest, teiste omaduste poolest ilmselt jäävad nad alla. 

Praegu on peaaegu iga raskem kuritegu ühiskonnale šokk, isegi pisivarguste (ja –varaste) puhul on olemas ohvriabi. Kui 1990ndate alguses oli tapmine nii tavaline, et enamus inimestest ei liigutanud kulmugi. Selles osas on turvalisus muidugi kordades tõusnud. Suurenenud on aga tõenäolisus langeda arvutikuritegude ohvriks.

On olemas aga ka vastupidine mõju: Ida-Viru ja Lõuna-Eesti nii mõnigi varasem allilma liider ruulib endiselt, politsei on aga märgatavalt nõrgemaks jäänud, seda just juhtkonna tasemel.

Teil on kõik karjääri ohtlikumad hetked meeles?
Vast kohe meeles mitte, kuid suhteliselt kiiresti meenuvad küll. On mingi sarnasus ohtlike momentide ja tõsiste läbitöötluste vahel, kuni nendega tegeled või vahetult kokku puutud, on nad huvitavad ja meeles. Tulemuse saavutamisel või juhtumi lahendamise järel ei ole see enam huvitav, pealegi köidab uus eesmärk rohkem. 

Aga meelde ei ole jäänud mitte ohtlikud juhtumid, hoopis rohkem tublid tulemused, tööga kättevõideldud võidud. Arvangi, et tõsine ülekuulamine on kahevõitlus, kokkupõrked kuritegevusega aga lahingud.

Kui palju kordi olete seisnud surmasuus?
Arvan, et mitte väga palju kordi. Mõned korrad on minu suunas tulistatud, mõned korrad plaanitud mulle kallaletunge, kuid surma pole õnnestunud näha ja karta. Vaid haavatasaamisel järel olin kiirabiautos öelnud, et nüüd lähen ära ja minuga pole vaja enam tegeleda.

Millega te praegu tegelete?
Enamuse ajast olen seotud oma firma Ius Dicere tegevusega, tegemist on infobürooga. Saan siin anda inimestele nõu, lahendada juhtumeid ja vajadusel ka võidelda ametnike omavoliga, nende saamatuse vastu. Puutun iga päev kokku politseiametnikega, sest kannatanute esindamine on töömahukas ja teiseks sageli keeruline. On aga hea meel, kui mõne seeriatena kelmusi sooritanud isiku oleme kindlaks teinud kiiremini kui politsei. Siis tuleb võidelda jälle mõne uurija rumalusega, pöörduda prokuratuuri.

Olete oma teadmistekapitali osanud tööks/teenistuseks vahetada?
Loodan kõigepealt, et loodus on minu jälitustöötaja geenid edasi andnud minu pojale. Samuti igavesti rahulolematu ja nõudliku olemuse. Usun, et omaduse teisi abistada on minult pärinud tütar, samuti suure soovi olla iseseisev. Kui olen veel oma soovitustega neid veel ka abistanud, siis on teadmistekogum nagu täielikult realiseeritud.

Teenistus selle rahalises hulgas ei ole mul kunagi olnud eesmärgiks, tulemusi sellel alal ka ei ole. Igapäevases töös oma firmas ja tegevuses mõnes vabatahtlikus komisjonis on muidugi kasu infost, julgusest seda kasutada (s.t. oma arvamust välja öelda ja seda kaitsta) ja aastate jooksul külgehakanud kogemustest. Pean tunnistama, et enda arvates tean ja suudan rohkem, kui ajapuudusel teha jõuan. Loodan aga veel jäänud ajale ja väljunditele.

Keda teie tänapäeval üldse kardate?
Kordan juba aastaid ülestunnistust: kõige enam ja peaaegu ainukesena kardan oma abikaasat, tema märkusi ja ettekirjutusi. Samal ajal pean ka tunnistama, et need on aastakümned olnud ainult õiglased. 

Kardan, et ei suuda mulle jäänud aastate jooksul olla piisavalt doktor Koit, kes peab paljudele oma endistele töökaaslastele, alluvatele ja õpilastele meenutama nii mõndagi ja ravima nende mälukaotust.

Keda peaks rahvas kartma?
Näen kahte väga suurt ohtu. Lihtsam on võitlus igat laadi selgeltnägijate, imeravitsejate, nõidade ja maagide vastu. Rahvale tuleb selgitada, et kõik need inimesed on tegelikkuses kelmid, kes naudivad oma paljasõnalise möla mõju ja muidugi teenivad sellega. Julgen väita, et minu praktikas pole olnud ühtegi, mitte ühtegi, juhust, mille puhul oleks neist šarlatanidest abi olnud.

Samasuguste petturite hulka paigutan ma kõik nn detektiivid. Need, kes justkui välismaal saadud litsentsi alusel nimetavad endid eradetektiiviks, aga needki, kes suurest tagasihoidlikkusest nimetavad endid vaid detektiivideks ja tegelevad kadunuks jäänud isikute otsijateks. Elu on näitab, et enamuses on neil detektiividel endil kriminaalne taust. 

Minu politseikabinetis rippus aastaid plakat: hull aega vajab segaseid inimesi. Arvan, et praegune aeg ei ole enam nii hull, et peame kuulama kas hullumaja patsiente või nagu kassinimega Ints, vanglast tulnud pätte. Andke vaid võimalusi, siis saavad kõigist vangidest selgeltnägijad.
Suurem ja vahetu on aga oht kurjategijate või kuritegelikke omadusi ja meetodeid kasutavate isikute tulek poliitikasse. Laiemalt üldse võimu juurde. Välisriikidest on see iseloomulikum vast Ukrainas, kus praegune president on ise olnud süüdimõistetud kui röövija.

Riigi uue valitsuse kohta on kohalik naisteorganisatsioon teinud avalduse, et sinna ei ole sobinud ükski naine, on aga sobinud mitmed ja mitmed kriminaalse taustaga isikuid. Eesti kohta on näide näites kinni. Nii hakkasid riigikogus istuma varem kohtu poolt süüdimõistetud. Tipp-poliitikud ja muidu poliitikaga kokkupuutes olnud isikud hakkasid saama süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Need ei olnud enam ohusignaalid, see oli juba nähtus. Ei roolijoodikuid ega neid kohtualuseid ei ole sundinud midagi tagasi tõmbuma. Nüüd olen ärilehtedest lugenud ettevõtja Jaan Õmbluse etlemisi, tegemist on aga süüdimõistetud kelmiga, kelle võlausaldajad on väsinud temaga võitlemast.

Mitmeid uudisteväljaandeid on korduvalt viimastel aastatel toitnud oma lehmakommilugudega keegi Urmas Velleste. Viimastel kohalike volikogude valimistel kandideeris ta koguni Pärnus IRL nimekirjas. Kui küsisin kohalikelt isamaaliitlastelt, et miks nende nimekirjas on selline isik, siis vastused olid formaalsed, kui mitte öelda küünilised ja piiratud. Esiteks olevat tema ema ammune erakonna liige ja teiseks süüdi- mõistetud see mees seni ei olevat. Tegelikkuses on tegemist mehega, kes on lollitanud kümneid isikuid, on võlgu paljudele ja kelle vastu praegu on kriminaalasi perevägivallaga seoses.

Parafraseerides suuri mõtlejaid. Karta tuleb ükskõikseid, kelle teadmisel toimuvad tapmised ja reetmised.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare