Kõikide Eesti haridusasutuste aruandlus
Kõikide Eesti haridusasutuste aruandlus kogutakse pehmelt kõlava akronüümiga süsteemi – EHIS (Eesti hariduse infosüsteem). Paljude koolide küsimus ja etteheide EHIS-ele on, et nad saadavad sinna kogu aeg andmeid, kuid kätte saavad sealt vähe ning tihti pole seegi info, nagu Treffneri kooli direktor Ott Ojaveer sõnas, koolile relevantne.
Infot saab väravavalvurite armust
Haridusest kirjutajana mõistan koolijuhtide frustratsiooni. Tavainimese jaoks – kes ei ole koolijuht, omavalitsuse vmt suurema juurdepääsuga (enamasti riigi-) asutuse esindaja, on haridusandmete kasutamise võimalus veelgi piiratum. Informeeritud otsuste eeldus aga on ligipääs infole. See reegel kehtib universaalselt. Andmete kättesaadavaks tegemine annab võimaluse mõista, mis riigis toimub.
EHIS-e tutvustusest võib lugeda, et ligipääs koolide põhinäitajatele annab näiteks lapsevanematele, kelle lapsed on minemas kooli või õppeasutust vahetamas, võimaluse koole võrrelda. EHIS-e igapäevase lihtkasutajana aga võin öelda, et see võrdlemine on muudetud märkimisväärselt ebamugavaks ja maksimaalselt jäigaks. EHIS annab vastuseid vaid nendele küsimustele, mida ta ise küsib. Näiteks saab teada mingi kooli õpetajate vanuselise jaotuse eelmisel aastal. Ent kui huvi pakub Harjumaa õpetajate keskmine iga või tekib soov võrrelda seda Pärnumaa omaga, tuleb pöörduda ametkondade infoväravavalvurite poole, kes siis otsustavad, millal ja kas üldse sinu küsimusele vastatakse.
On absurdne, et andmeid saab vaadata vaid koolide kaupa, kuid ei ole võimalik välja võtta näiteks maakonna või valla tasandi näitajaid. Niisugune info peaks olema kättesaadav ning seda peaks saama integreerida ka mis tahes piirkonna sotsiaalmajanduslike või üldiste tervisenäitajatega. Needki andmed on riigi andmebaasides olemas. Kuid nende kombineerimine on kasutajale praegu teadustööd nõudev ettevõtmine.
Avaliku raha eest privaatne kasutus
Õigust huvituda, kui palju kõrgharidusega inimesi õpib kutsekoolis, e-süsteem ette ei näe. Ametnikud-analüütikud, kes sellisele küsimusele tohivad ja oskavad vastata, on tööga üle koormatud. Miks üldse peab küsimustega raiskama kellegi tööaega, kui info on juba andmebaasis olemas ning vajab ainult (luba teha) korrektset päringut?
Väravavalvurite abita on võimatu leida vastust ka näiteks küsimusele, kui palju on mingis vallas või maakonnas 1.–4. klassi lapsi, sest EHIS-e koostajad on otsustanud, et sellist infot saab ainult kooliastmete (1.–3., 4.–6. klass) ja koolide kaupa.
Asjatundjate hinnangul ei tohiks päringuvõimaluse lisamises ja laiendamises midagi keerulist olla. Väga suur osa (haridus-)andmetest, mille saamiseks peab tegema imenippe (loe: kirjutama omavalitsustesse, riigiasutustesse), võiks olla infoühiskonnas vaid e-päringu kaugusel.
Infohoidjaid ja -kogujaid kummitab nähtavasti hirm, et andmeid kasutatakse järjekordse ärapanemisparaadi korraldamiseks ajakirjanduses. Samas pole see vabandus – kui riik on juba kogunud andmeid, mille avaldamine tõstaks kodanike informeerituse taset, ei tohiks väravat lukus hoida. Kõik, mis ei käi delikaatsete isikuandmete alla, peaks olema igale kodanikule kättesaadav.
Ebalev e-riik
EHIS on üks näide avatud ühiskonna ja e-riigi projekti kestvast ebalusest. Kurbnaljakaid ja samas tõsielulisi anekdoote e-riigi tõrkumisest „e” vastu, leiab kamaluga. Näiteks omavalitsus, mille digitaalses dokumendiarhiivis on väljaprinditud (!) ja taas sisseskaneeritud e-kirjad. Või ministeeriumid, kus digiallkirjastatud dokumendid saadetakse korduvalt tagasi, sest e-dokumentidelt ei leita „päris” käsitsi kirjutatud allkirja.
E-Eesti ja infoühiskond on olemas tuludeklaratsioonide esitamisel (ja jumal tänatud selle eest) ning mobiiltelefoniga parkimisel. Kuid omavalitsuste ja riigi dokumendiregistrite hämara, killustatud ning pahatihti kastreeritud andmebaaside traagelniitide tagant paistab veel eelmine ühiskond ning seda iseloomustav hirm avatuse ees.
Osas valdkondades elab idee, et riik peaks küsima maksurahaga kogutud teabe edastamise eest… raha. Maksumaksja on juba maksnud, et riik info koguks ja kättesaadavaks teeks, kuid miskipärast leiab näiteks meie äriregister, et topelt ei kärise. Sisulise info eest kasseeritakse „igaks juhuks” euro või paar otsa – täiesti piisav raha, et hoida pühapäevakasutajaid infosüsteemist eemal – ning järjekordne barjäär teabe ette on edukalt püstitatud.
Aasta alguses Kiili koolis e-koolide konverentsil küsisin EHIS-e esindajalt, kas ja millal on lootust, et süsteemi statistilistele andmetele pääseb ligi ka väljastpoolt ametnike ringi. Vastus oli lühike: ei olegi. Ei pääse ajakirjanik, reaõpetaja, tudeng ega teadurgi. Või kui, siis ainult „väravavalvurite” armust.
