Ilma teeb kirjutatud kõnekeel

Esimene tähendab seda, et inimese vaba eneseväljendus pääseb tänapäeva massiteabevahenditesse kiiresti ja sageli ilma vahendajateta (arvamused ja kommentaarid [võrgu]ajakirjanduses ning internetis, blogid, otsesaated jm). Puuduvad vahelülid, kes seda juttu kuidagi korrastaksid, sh toimetaksid. Avalikkus näeb palju n-ö toimetamata tekste.

Teine areng seisneb selles, et võimalused oma sõnumit edastada on palju laiemad kui varem: meilid, SMS-id, „säutsud” jne. Suur osa neist on (seni veel) kirjalikud, mistõttu nende sõnumite saajad näevad rohkem tekste stiilis, mis varem oli tüüpiline suulisele igapäevasuhtlusele. Neile tekstidele on omane loovus ja isikupära, tunnete väljendamiseks kasutatakse emotikone; suhtluskiirust kasvatab lühendite ja sümbolite kasutamine.

Kirjakeele mõiste on traditsiooniliselt tähendanud korrastatud, teatavatele reeglitele allutatud ja suhteliselt ühtset prestiižset keeletasandit. Sellele on varem vastandatud kõnekeelt, mis on vabam ega pruugi järgida kõiki keelenorminguid. Nende kahe termini lähteks on olnud nüüdseks juba väga vananenud arusaam, nagu oleks kirjakeel omane kirjutatud keelele ja kõnekeel kõneldud keelele. Kõnekeele asemel kasutatakse tänapäeval juba sageli muid termineid: igapäevakeel, argikeel, ühiskeel vms. Võib-olla oleks selgem ka kirjakeele asemel kasutada näiteks terminit standardkeel, mis ei seo seda mõistet enam kirjutamisega.

Olukord, kus lugeja näeb üha roh­kem „kirjutatud kõnekeelt”, toob meile kaasa varasemate mõistete hägustumise tavateadvuses, sest enam ei tajuta seda, mida kirjakeel endast kujutab. Avalikkuses tekib mulje keele allakäigust, arvatakse, et nüüd on kõik lubatud. Kahtlemata on selline arusaam kirjakeeleoskusele kahjulik. Need, kes seda kõige valulisemalt üle elavad, süüdistavad kas keelekorraldajaid, väljaandjaid või kogu ühiskonda lubamatus liberaalsuses.

Harjume mitmekesise keelega

Eestis, nagu teisteski totalitarismijärgsetes ühiskondades, on vahetu eneseväljenduse vabadus tulnud ja suhtluskeskkond avardunud peaaegu üheaegselt, mistõttu muutused on olnud järsemad. N-ö läänelikus vabas ühiskonnas on esimene protsess toimunud märksa varem ja ollakse suhteliselt harjunud keeletasandite mitmekesisusega, kuigi sealgi ollakse sageli mures standardkeele kasutussfääride kitsenemise pärast.

Ilmselt peame õppima elama selle olukorraga, et avalikus suhtluses kohtab nüüd väga mitmekesist keelekasutust. On õieti ühiskondliku kokkuleppe asi määrata, kus me siiski eeldame standardkeelt, st korrastatud keelekasutust, ja kus see ei ole tingimata vajalik. Tundub ilmne, et halduskeel, koolikeel ja avaliku teabe keel peaks olema standardkeel, seda keelekuju peaksid valdama ka avaliku elu tegelased (poliitikud, ametnikud jt) ning need, kellele tekstide loomine on ametiülesanne, nt ajakirjanikud.

Samas on selge, et me ei saa piirata vaba eneseväljendust – mis hõlmab ka väljendusviisi –, ega pea eeldama igal pool avalikkuses standardkeelt. Kuhu need piirid tõmmata, võiks olla üks avaliku diskussiooni teemasid.

Et ühiskondlik kokkulepe mingil määral töötab, selle näiteks sobib kas või meilisuhtluse areng. Meilid olid alguses tüüpiliselt omavahelise mitteametliku suhtluse vorm ehk siis n-ö kõnekeelne sfäär. Paljud nägid toona meilides keelekasutuse allakäigu peamist sümbolit. Niipea aga, kui meili teel hakkasid suhtlema ka ametiasutused ja meile hakati pidama võrdväärseks muude ametlike kirjadega, on arusaam muutunud, sest meilitakse juba üsna suures osas kirjakeelseid tekste. Seega sõltub ühiskonna ootustest suuresti ka see, kuidas keelekasutus uutes suhtlusvormides areneb.