Millised võiks olla peale riigi loomuliku arengu Eesti kui iseseisva subjekti variandid? Millisena oleme ainult vaba ja sõltumatuna eelkõige Venemaale kasulikumad? Millisel juhul kaotaks meid (majanduslikult, poliitiliselt, sõjanduslikult) allutada sooviv Venemaa ja venelased ise? Kusjuures see kasu peab olema arusaadav ja hoomatav kõigile Venemaa lihtsama vaatega inimestele, rääkimata võimuritest.

Küsimus on suur ja oluline, heade vastuste olemasolu sellele võinuks muuta minevikus riigipiire ja ajalugu. Pakun, et vastuseid võiks otsida ajurünnaku laadis, kartmata välja pakkuda ka esmapilgul näiliselt veidraid mõtteid.

Näiteks: Eesti võtab sihipäraseks eesmärgiks luua sobivas valdkonnas maailma parimad meditsiinilised ravikeskused, kus parimad arstid saavad ideaalsetes tingimustes osutada inimestele 3000 km raadiuses taskukohase hinnaga sptsiifilisi arstiabiteenuseid.

Kaasnevad märksõnad oleksid: innovaatiline, tulus, soliidne, sõltumatu, laia turuga, sobilik Eesti suuruse ja asukohaga, tööjõule atraktiivne jms. Miks peaks keegi sellist humaanse teljega keskust vaenama, kui ka vaenulikel endil võib mõni vaevus sundima meie teenuseid kasutama?

Stabiilsema toetusega analüüsikeskused Eestis võiksid otsida lahendusi ülaltoodud loovas võidad-võidan-võtmes, mis annab lisaväärtust kõigile osapooltele.

Kui anname hinnangut Venemaa meid riivavatele arvamustele, siis ei tohiks kasutada väljendeid “venelased tegid” või “Venemaal kirjutati”. Arukas on märkida, et vaenulikud venelased tegid nii. Sest suurem osa venelastest on meeldivad ning pole meie suhtes pahatahtlikud. Kõigi arvamuste lahterdamisel rahvustunnuse järgi konsolideerime venekeelseid paratamatult. Venelaste vaenulikeks ja demokraatlikuks liigitamisega sunnime aga neid hoopis endalt küsima, kumma seltskonnaga nad end samastada sooviksid.

Vahel võtame ette asju, mida vene vaenulikud propagandistid võivad serveerida millegi nii, et see osutub maailmas üldiselt hukkamõistetavaks. Enne riskantse tõlgendusvõimalusega ürituse ettevõtmist võiksime alustada objektiivse pressiteatega sobilikesse maailma info- ja mõjukeskustesse. Niimoodi ehk tavaliselt ei tehta, aga uutmoodi tegijaid saadabki sageli edu.

Kui selline käitumine kutsub esile muigeid, siis on see siiski võrratult parem kui hiljem äraspidiste arengute puhul üksteisele omavahel (pooleldi kohkunud kilplastena) õigustusi korrata. See oleks originaalne põhjus natuke laiemalt pildil olla. Liiati on sellise käitumise põhjused muu maailma otsustajatele mõistetavad.

See võiks käia näiteks nii, nagu annavad suurfirmad ‘kasumihoiatusi’ maailma meedias varakult ja õigeaegselt. Tsiteerides äriguru Warren Buffetit: “ Kui saa teed ärilisi valeotsuseid, siis on see mõistetav. Kui sa käid räpakalt ümber oma imagoga, siis pole su vastu vaja halastust tunda.”

See kõik pole mitte vaid võimalus, vaid võimukandjate kohustus oma inimeste ees — maksumaksja rahaga loodud isikliku heaolu eest vastu pakkuda turvalist ja perspektiivikat riigikorraldust. Praegu peaks ju olema ka aega ja ressursse.