Kiri: Kolonel Rebane 100

 (198)
alfons rebane
rebane/ reproInternet
Selle loo aluseks on Alfons Rebase perekonna ja relvavendade mälestused. Paljud nende hulgast, kes on minuga jaganud oma meenutusi on juba manalas.

Tänaseks on lahkunud ka koloneli õde Astrid, kes pidas väga kalliks mälestust oma vennast ja kahjuks ei jõudnud tema ümmargust sünniaastapäeva ära oodata.

Astrid Rebane on öelnud: Minu vend oli Eesti patrioot, mitte mingisugune sakslaste tallalakkuja. Järgnev on minu austusavaldus mehele, kes sai legendiks juba oma eluajal ja pidi saatuse tahtel oma kodumaa eest võitlema võõras mundris.

Ma arvan, et iga inimese elu on kordumatu. Mõni elab oma elu vaikselt ja lepib kõigega mis saatus ette annab. Teine võib oma eluõhtul uhkelt öelda-ma elasin täisväärtuslikku elu ja ei vankunud iial eluraskuse koorma all vaid võitlesin.

Alfons Vilhelm Robert Rebane sündis jaanipäeval 24. juunil 1908. aastal, Valgas. Juba maast madalast huvitas teda sõjaasjandus. Tema õde Astrid on meenutanud, et kui vend tegeles oma toas tinasõduritest väeosade strateegiaga, ei tohtinud teda segada. Papa ja mamma ütlesid alati, ära Alfit sega, ta õpib!

Mäletatavasti on räägitud ka Napoleoni samasugusest lapsepõlve harrastusest, temastki kujunes hiilgav väejuht.

Rebaste pere kolis 1920. aastal elama Narva linna, kus Alfons Rebane astus Vene Gümnaasiumi. See kool oli oma tasemelt üle Eesti koolidest ja kuna oma lastele taheti anda hea haridus, valitigi see õppeasutus. Neil aegadel pandi suurt rõhku ka keelte valdamisele, Rebaste peres valdasid kõik eesti, saksa, vene keelt nii kõnes kui kirjas. Loomulik jätk Alfons Rebase eluteel oli Tondi sõjakool. Pärast edukat õppeasutuse lõpetamist sai temast 1929. aastal Tapa Soomusrongide Rügemendi nooremleitnant.

Viljandi Kaitseliit meenutab siiani uhkusega, et Alfons Rebane oli neil instruktoriks aastatel 1935-1939.

Baaside lepingu aastal 1939 sai Rebasest tänu oma vene keele oskusele Lihula komandant.

1940. aastal lahkus ta sõjaväest, töötades mõnda aega ehitustöölisena.

Eesti oli tänu Pätsi ja Laidoneri reeturlikule poliitikale ilma ühegi püssipauguta liidetud Nõukogude Liiduga, seda ei suutnud see väärikas inimene kunagi mõista.

Enne repressioone ja vangistamisi sai temast metsavend ja esimesi suuremaid rünnakuid alustas ta Punaarmee väeosade vastu 1941. aasta juulis.

Järgnes liitumine Saksa armeega ja seejärel lugematu arv olukordi, kus vastane kuuldes nime Rebane kabuhirmus põgenes. Olles üle elanud palju lahinguid, tihti ka ise kaevikus mees mehe vastu käsivõitluses, jäi ta haavamatuks, tal puudus isegi see nõrk koht, mis oli mütoloogilisel Achilleusel

Ülimalt positiivse hinnangu on andnud kolonel Rebasele ka tema sõjakaaslased. Üks nendest on üpris otsekoheselt lahanud tema isikuomadusi öeldes umbes nii:

Talle meeldis meeletu ülemvõimu eest teeriste kaitsta ja külasid vallutada, vaenlasi kotti ajada, ja kui vaja, ise kotist välja tulla olukorras, kus kõik ümberringi hävis.

Aga seda ei mäleta keegi, et see mees oleks olnud toores. Ta küll jõi vahel ja ajas roppu juttu, aga see oli midagi muud. Ja Leegioni ta ei tahtnud minna, kohe mitte ei tahtnud, ta siiski läks, sest nii oli Eestile vaja.

Kui oleks parasjagu käimas olnud Vabadussõda, jäänuks kindral Laidoner ja soomusrongide komandörid tema kõrval haledasse valgusesse — selline rindevõitluse ekspert oli Alfons Rebane. Niisugust teist eesti sõjameest pole ei enne ega pärast teda olnud.

Tema üks adjutante on meenutanud, et esimesel kohtumisel Alfons Rebasega tõstis ta natsitervituseks käe, mille peale vana isegi ei liigutanud. Alles normaalse maamehe tere peale vaadati talle otsa ja paluti istuda.

Oli ju Alfons Rebane ka selle eestvedaja, et eesti sõjamehed saaksid kanda oma mundril rahvusvärve. Natsipropagandat tema meestele ka eriti ei tehtud, sest teati, et rebasekutsikad on ühed parajad ülbikud kes haugatavad pigem „ei ütle“, kui „heil Hitler“.

Tema mehed on meenutanud, et Alfons Rebase eesmärk oli ühendatud eestlaste jõududega võidelda kodumaa jälle vabaks. See oleks tähendanud ka Punaarmees teeninud meeste kaasamist. Utoopiline see plaan ei oleks olnud, teades tema veenmisoskust ja rindevõitluse eksperdi võimeid. Kahjuks ei olnud neil üllail plaanidel määratud täituda.

Loe veel

Narva rindel teeninud sõjakaaslane on meenutanud, et kui Rebane nägi temasugust pikka meest vastu tulemas, küsis ta kõigepealt, kas söönud oled. Jaatava vastuse saanuna käskis ta mehel minna koka juurde ja küsida tema käsul veel üks ports, sest täis kõhuga mees jõuab ka hästi sõdida. Sama mees meenutab veel, et „vana“ käis mitme kilomeetri pikkuse kaeviku päevas palju kordi läbi, hoolimata lahingutegevusest. Temapoolne julgustamine ja kohalolek mõjusid meestele äärmiselt positiivselt.

Olen kohtunud ühe sõjaaegse orvuga, kõige noorema rebasekutsika, Albert Eriksoniga, kellest sai üheteist aastaselt Rebase pataljoni võitleja. Alfons Rebane hoolitses poisi eest nagu isa ja pärast Eestist lahkumist otsis talle kodu ühe oma peretuttava juures.

Hr. Stepanov, kelle eesnime ma ei suuda meenutada, oli see 17 aastane poiss, kes kandis koloneli ranitsat ja läbis temaga koos Tšehhi põrgu. Neist kahesajast mehest, kes koos Alfons Rebasega läksid, need jõudsid kõik liitlasteni. Selle tulemuseni viis nende juhi kaval, rebaselik taktika, mis aitas neil ohte vältida.

Alfons Rebase väejuhi talent lõi särama sõjaolukorras, kahjuks ei võimaldanud saatus tal seda rakendada kodumaa iseseisvuse taastamiseks.

Saksa armee oli talle ja tema põlvkonna patriootidele ainus väljund kätte maksta tapetud ja küüditatud lähedaste ja sõprade eest. Õnneks oli neil aegadel veel mehi, kes ei lömitanud meie maa verre uputanud kommunistide ja nendega kaasajooksikute ees.

Kolonel Rebasel oli kõrgemate jõudude poolt antud juhi omadused, võin julgelt temaga ühte ritta panna paljud läbi aegade kuulsamad väejuhid. Oma inimlike omaduste poolest on talle raske võrdset otsida.

Mehed hoolisid temast ja tema neist. Ei meenu ühtegi negatiivset iseloomustust tema sõjakaaslaste poolt. Loodetavasti tuleb kunagi aeg, kus Alfons Rebase ja tema sõjakaaslaste panust Eesti eest hakatakse vääriliselt tunnustama.

Loodetavasti ei juhtu seda, et aeg sangarid kõik unustatab ja kalmud tasandab ning vapraist eesti sõdureist veel tuul vaid jutustab.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare