Kiri: Kas vajame raseduskriisinõustamist?

 (72)

Jõulude ajal meediasse jõudnud uudis riiklikul tasandil läbiviidavast ja rahastatavast kampaaniast, mis väärtustab veel sündimata lapsi, lõi ajakirjanduses kired lõkkele. Aborditeema on alati „kuum”, sest see sisaldab nii seksuaalse armastuse kui vägivaldse surma ainestikku.

Aborti on võimalik iseenesest käsitleda kui üht meditsiinilist protseduuri. Ent põhitähelepanu tuleks siiski pöörata raseduse katkestamise põhjustele ning naise käekäigule pärast seda. Abort on tagajärgede likvideerimine, reaktsioon, millel on ka järellainetus. Tänapäeval on see temaatika ühiskonnale heitnud väljakutse liikuda reaktiivsest positsioonist proaktiivse suunas.

Soovimatut rasedust peetakse kriisipsühholoogias üheks paljudest kriisifaktoritest. Ka naise valikut kehalisele enesemääramisele propageeriva liikumise tehtud uuringud väidavad, et abort võib viia negatiivsete psühholoogiliste tagajärgedeni. Juba abordieelsesse olukorda on kodeeritud faktoreid, millega naine ei ole rahul (suhteprobleemid, majanduslik madalseis). Raseduse katkestamine või selle realiseerimine ehk sünnitamine ei tee kriitilist olukorda olematuks, rahulolematus ja madal enesehinnang võivad veelgi süveneda mõlemal juhul.

Inglismaa raseduskriisinõustajad viitavad sellele, et kui ühiskond pakub last ootavale naisele tuge, siis on sellel laiem mõju kui vaid sünnituse soodustamine. Nii näiteks võivad narkomaaniast vabaneda püüdvad noored naised rõõmuga raseduse lõpuni kanda, sest lapse sünd ja sellega kaasnev sotsiaalpsühholoogiline tugi annab nende seni mõttetuna näivale elule uue tähenduse.

Laiemas plaanis saame abordiproblemaatikat vaadelda kui ühiskonna vaimse tervise küsimust. Sellele küsimusele ei saa anda lihtsat ühest vastust. Riik ja ühiskond saaks kindlasti meie naiste vaimse tervise nimel paljugi ära teha. Paljud aborditeemaliste artiklite kommenteerijad on toonud esile vajaduse riigi toetatava nõustamissüsteemi järele. Selline nõustamine peaks kindlasti austama sotsiaalse ja psühholoogilise nõustamise häid tavasid ning arvestama igati nõustajaeetikat, kaitstes kliendi enesemääramisõigust ja täites konfidentsiaalsuse nõuet.

Saksamaal on iga aborti teha sooviv naine kohustatud läbima vestluse raseduskriisinõustajaga. Kas pole tegemist pelga formaalsusega? Et nõustaja juures käiakse lihtsalt sellepärast, et nõutakse, tegelikult aga ei toimu mingit nõustamist? Saksamaal ollakse süsteemiga siiski rahul, sest see aitab raseduskriisis naistel alustada elus häirivaks osutunud ja edasiliikumist takistavate probleemide lahendamist.

Nõustajad tegelevad ka nende naistega, kes soovivad aborti teha. Soovimatu rasedus vallandab peaaegu alati kriisi, kus seisab vastamisi kaks õigust elule: veel sündimata lapse õigus ja ema õigus oma elule ja selle kujundamisele. Nõustajate ülesandeks on aidata neil vaagida mõlemat aspekti.

Raseduskriisinõustamine hõlmab abordieelses situatsioonis nii sündimata lapse elu kui ka naise eluvalikut ja käsitleb nendevahelist huvide näilist konflikti. Nõustamine aitab naisel langetada otsust, mis on kooskõlas tema südametunnistusega ning millega ta tulevikus edasi elada suudab, sest sellest otsusest sõltub edaspidise elu kvaliteet. Püütakse vältida hukkamõistmist. Nõustaja peab naise otsust respekteerima, milline see ka poleks.

Teadaolevalt on Saksamaa nõustamissüsteem pälvinud teiste maade teatud huvigruppide teravat kriitikat, kelle hinnangul tungib riik seeläbi jõhkralt naiste eraellu. Nõustajate endi andmetel on naised Saksamaal aga valdavalt rahul võimalusega kujundada abordieelses situatsiooni teadlikult parim võimalik valik.

Kindlasti ei ole olemas ühte imemeedet niivõrd kompleksse problemaatika jaoks. Samuti ei ole tark kanda ühel maal hästi toimivat süsteemi üksüheselt üle teise maa konteksti. Küll aga on siin ainest edasi mõelda: kuidas me Eestis oma naisi ja peresid parimal moel toetada saame, nii et meie kõikide inimväärikus seeläbi kannatada ei saaks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare