Kiri: Kaine mõistuse jõuetu appikarje
„Apelleeringud kainele mõistusele oleksid kohased, kui inimene oleks arukas loom — animal rationale. Ent inimese loomus on teine, arutus on talle omane niisamavõrd kui arukus. Just sellepärast ainuüksi mõistusest tungi muundamiseks ei piisa — viimane kaugeltki mitte alati ei allu esimesele. Siin varjuvad täiesti ootamatud moraalsed, eetilised, filosoofilised ja religioossed konfliktid.”
Inimeses on tõepoolest teadlik, sh mõistuslik osa, kuid see on tänagi veel tühine võrreldes selle irratsionaalse teadvuseookeaniga, millest ta alles evolutsiooni viimases järgus on esile kerkinud. Meie teadliku mina ehk ego kangelaslik võitlus oma valla laiendamise eest on kahtlemata andnud tulemusi, mille üle võib uhke olla, kuid samas ka vastulööke, mis paisanud terveid kontinente sügavasse kannatusse ja inimliigi väljapaistvamaid esindajaid põhjatusse pessimismi.
Kui me räägime täna, et riivasime kellegi süvaidentiteediga seotud sümbolit, ikooni, usku, pühadust, siis see viimane on alati midagi irratsionaalset, väljapool „kaine mõistuse” haardeulatust. Selline sümbol on vaid jäämäe veepealne osa, hiiglase „juuksetutt” — mida kangekaelselt sikutama hakates võime endale kaela tõmmata kas või „pool maailma”. Sest selle taga on lõviosa rahvuse kollektiivne teadvus ja kollektiivne alateadvus oma tohutute, „jumalike” psüühiliste energiatega.
Jung kirjutab: „Diletant võib tahtmatult aktiveerida patsiendil psühhoosi, mis seni on olnud latentses olekus. Igasugune sekkumine psüühikasse — see on mäng tulega, ja arsti kohus on hoiduda sellest. Selline oht suureneb veelgi, kui paljastub psüühika kiht, mis vastutab müüdiloome eest. See pole ka imeks pandav: mütoloogilised sisud tavaliselt mõjuvad inimesele erakordse jõuga. Just nimelt sellega on seletatav mütoloogiliste kujutelmade kolossaalne mõju kogu inimkonnale. Mütoloogiliste ettekujutuste keel ei ütle täna midagi meie mõistusele, kuid just tema kutsub ellu inimpsüühika kõige salajasemad kihid, mis on ärkvelteadvuse jaoks suletud.”
Jälgigem nendesamade „mütoloogiliste ettekujutuste” tormilist esiletõusu Venemaal: sirbi ja vasara taastumine punasel (võidu)lipul, Irkutski šamaani soov Ansipist „kuri vaim” välja ajada jne — lähiaegadel võime lugeda veel mitmetest „arhetüüpsetest üllatustest”, millega võib kaasneda üha irratsionaalsem tegutsemine majanduses ja poliitikas — kuni ennastkahjustavani välja. Mõnele nõrganärvilisemale võib tunduda, et Venemaa „läheb hulluks” — tegelikult ta aga lihtsalt pöördub tagasi „allika” juurde, et värskendada-tugevdada ohustatuna tajutavat identiteeti. Sama, muide, tegime meiegi omal moel nt rahvusliku ärkamise, Vabadussõja või laulva revolutsiooni aegu.
Siiski — professionaalne poliitika nii siin kui seal peaks teadma ja tundlikult arvestama kõiki meele vorme ja kihte, mitte mängima tulega. Kui aga vaim on pudelist juba välja lastud, siis ei aita siin enam retoorikaharjutused, ajalooloengud jms „kaine mõistuse” appikarjed. Sellistel psühhootilistel aegadel sörgib ratsionaalne aru, mis pole võimeline kaema hinge ehitust ega selle toimimise saladusi, sündmustel paratamatult sabas, olemata võimeline ilmutama loomingulist aktiivsust.
Mida siis teha — kui „kaine mõistus” ja isegi toores jõud enam ei aita? Võlumuinasjuttudest teame, et lohe vastu aitavad võlumõõk, hõbekuul jms maagilised vahendid, mis sümboliseerivad sealpool mõistust varjuva kollektiivse psüühe ülesehitavate, teadvust vabastavate jõudude ärkamist. Need on uued pildid ja ideed, mis ilmutuvad kui „lunastavad” lahendused seni väljakannatamatule vastuolule. Selleks aga on vaja minna mõistuse pinnalt sügavamale — ja nimelt tunnete ja visioonide (fantaasiate) valda.
Täna tehtavast näib just kodurahu foorum olevat alateadlik katse selles suunas — kui võimalus rääkida suud puhtaks. Me vajame kohtumist kui omamoodi rühmateraapiat, mis võimaldaks vallanduda emotsionaalsel loovusel, katarsisel. Just seda on kasutanud edukalt nn vägivallatu suhtlemise looja Marshall B. Rosenberg maailma erinevates kriisikolletes. Tegelikult on meetod väga lihtne, kuid eeldab siiski kogenud moderaatorit, kes märkamatult protsessi vajaduse korral juhib. Kui kokku tulnud inimeste motiivid on sügavalt siirad, võib see juhtuda ka iseenesest. Tulemus on igal juhul hämmastav — konsensus täiesti uue tasandil. Veel tähtsam aga on koosloomest sündiv sünergia, mis otsekui lahustab senised tõkked laseb enda kogeda liigiolendina omasuguste seas.
