Kimmo Pohjonen: Eesti on üks mu lemmikmaid
Vastupidiselt soomlastega seostuvale sterotüübile on Kimmo jutukas. Ta räägib meelsasti oma elust ja loomingust. Ta on ka näljane. Heliproov kestis oodatust kauem, kuna kontserdil debüteerib uus valgustustehnik. Nii vastabki Pohjonen mu küsimustele, hävitades samal ajal taldrikutäit kala ja kartuleid.
Tänan, et aega leidsid. Avaldasid äsja oma ansambliga KTU teise stuudioplaadi “Quiver”. Mida peaksid kuulajad sellelt ootama ja mil moel erineb se bändi esimesest plaadist “8 Armed Monkeys”?
Esimese plaadi salvestasime üsna kiiresti, esimeste kontsertide ajal. Lood sündisid paari päevaga ja plaadil on ka palju improvisatsiooni. Nõnda tahtsimegi, et teine plaat oleks rohkem “stuudioalbumi” moodi. Samuti oli erinev minu eesmärk võluda välja iga mängija “värve”. Ansambli liikmed on nii head, et võiksid ka eraldi plaate luua. Nii et eesmärk oli kõik see kokku panna. Uuel plaadil on rohkem dialooge. Ütleksin, et esimesel albumil toimus justkui läbisegi rääkimine, samas kui nüüd on mängus igaühe panus. Mulle meeldib see plaat väga; mõnikord on tunne, et tulemus võinuks parem olla, aga seekord on mul väga hea meel, et tegime kõik täpselt nii, nagu tahtsime.
Kuidas sinu muusikutee algas? Tean, et alustasid mängimist üsna noorelt.
See oli pikk tee, pikk protsess. Alguses mängisin rahvamuusikat ja selle järel tavalist akordionimuusikat. Võtsin tunde eesmärgiga saada klassikaliseks muusikuks ja esineda solistina suurtes kontserdisaalides. Siis aga tundsin, et ei taha enam akordioni mängida.
Kas Sibeliuse Akadeemias õppimine andis uusi kogemusi?
Pidin astuma klassikalise muusika osakonda, kuid muutsin viimasel hetkel meelt, kuuldes rahvamuusika osakonnast. See pööras mu elu taas pea peale. Mulle meeldis maailmamuusika, mõte selle kõikehõlmavusest ja erinevate instrumentide kasutamisest. Nii avastasin ma õpingute lõpuks uuesti “oma pilli”.
Sa käisid ka maailmas rändamas. Tansaanias ja Argentinas, kas pole?
Jah, ma armusin mitmesse pilli, nagu tansaania pöidlaklaver ja argentiina bandoneón, kuid kohalikke muusikuid kuulates sain ma aru, et nad on nii head sellepärast, et nad on sündinud nii mängima. Et samale tasemele jõuda, oleksin pidanud seal sündima või kümme aastat harjutama. Nii mõtlesingi: okei, peaksin vist oma pilli juurde tagasi pöörduma. Siiski tahtsin teha midagi teistmoodi, kasutada elektroonikat ja improvisatsiooni, esineda üksinda. Ma ei tahtnud mõelda selle peale, kas ka teistele minu muusika meeldib.
Kuidas sulle Eestis meeldib?
Eesti on kindlasti üks mu lemmikmaid. Kontserdid õnnestuvad siin alati ning siia on väikese vahemaa tõttu lihtne esinema tulla. Mul on siin ka palju sõpru.
Mida kujutab endast “Earth Machine Music Tour”? Mullu esinesid kontsertidega taludes ja tänavu see jätkub?
Jah, see on suurepärane kava, mis pidi algselt olema “kõrvalprojekt”, kuid nüüd see jätkub. Esinesime Inglismaal ja Soomes, varsti läheme ka Austraaliasse. Ma teen koostööd talunikega, kes pole eales esinenud. Nad on uskumatud. Tänapäeval ei peeta kuigi palju lugu talupidamisest ja maaelust, nii et kui keegi sealsete ettevõtmiste vastu huvi tunneb, on inimesed kenad ja abivalmis. Nad tulevad publiku ette ning mängivad oma masinate helisid mikrofoni. Kasutan ka sämpleid helidest, mida olen neis farmides salvestanud. Selle projekti juures on mitmeid fantastilisi aspekte. Ma tahaksin kunagi sama kava esitada ka Eestis, näiteks järvemuusika festivalil Leigol, mis on suurepärane koht.
Ütled alati, et väljendad ennast kõige paremini üksi mängides. Kas võime lähemas tulevikus oodata sooloalbumit?
Olen sellest palju mõelnud, aga kogu aeg on käimas nii rohkesti projekte, et see on jäänud tagaplaanile. Imestan ka ise, miks. Ma ei tea, mida vastuseks öelda. Hetkel tean, et lähitulevik sooloplaati ei too, kuid loodan, et kunagi saab see teoks.
Artikkel pärineb aja kirja Muusika 2009. aasta 5. numbrist
