Kes umbusaldab Eesti ajakirjandust?

Miljoni krooni teavitustegevuseks eraldamine Tallinna eelarvest on tekitanud mahuka arutelu üleriigilises meedias, kus paraku teemassepuutuvad argumendid on jäänud esitamata.

Linna kahtlustatakse ühe partei valimiskampaania tegemise soovis. Küsimusele, milline erakond võidab aga elanike registrisse kandmise kampaaniast või milline partei võidab esmavalijate teavitamisest on väga selge vastus — võidavad kõik erakonnad. Ja mitte ainult erakonnad. On ju kõigi Tallinnas registreeritud maksumaksjate ühistes huvides, et kõik elanikud oleks kantud registrisse. Praegu laekub ligi veerandi tallinlaste üksikisiku tulumaks teistele omavalitsustele. Sarnane on argument esmavalijate teavitamise vajadusele. On kogu Tallinna üldistes huvides, et võimalikult palju inimesi osaleks kohalikel valimistel — kohaliku võimu legitiimsus sõltub otseselt valijate osavõtust. Väike osavõtt valimistest moondub väga kergelt ohuks sisemisele julgeolekule.

Aga Euroopa Liidu teavitustöö?

Linna süüdisatakse saateid ja meediaruumi ostes vaba ajakirjanduse umbusaldamises. Sama loogikat järgides ei usalda aga Eesti ajakirjandust ka meile sõbralik Euroopa Liit, Raadio Vaba Euroopa ega Ameerika Hääl, kes pumpavad igal aastal kümneid miljoneid võõrriikide maksumaksjate raha eestimaalaste teavitamiseks.

Sel juhul ei usalda vaba ajakirjandust ka Eesti riik kui ta andis juba eelmise koalitsiooni ajal näiteks pensionireformi teise samba äsjalõppenud teavituskampaaniaks miljoneid kroone. Kampaania loeti pressikonverentsil igati õnnestunuks. Rääkimata läbi-lõhki eraettevõtete meediakampaaniatest, kus näiteks sama päeva Eesti Päevalehest, Postimehest ja ETVst selgus hiljuti, et küll Inglismaal on ikka toredad eravanglad. Selle kohta, et Eesti ajakirjanikud lennutas Albinonile sealseid vanglaid tutvustama rahvusvahelise Falcki turvakontserni kohalik haru polnud aga lehtedes vihjetki.

Linn teeb ausalt ja avalikult

Tallinna meediaraha kasutamine pole erinevalt enamikust teistest avaliku ja erasektori meediaeelarvetest peidetud nagu külmasõjaaegne üliriikide kaitsebüdžett. Raepressi saated ja väljaanded on kõik selgelt tiitlis seotud Tallinna linnaga ja salaja meediale tegevustoetust üheski vormis ei maksta.

Mitte sellepärast, et Tallinna linnavalitsuses töötavad ausamad või paremad inimesed kui mujal meedias, vaid siin saadakse lihtsalt aru, et kestvalt pole lugejat võimalik võltssõltumatusega lollitada. Nii sõnumi kui kanali usaldusväärsus kasvab minu senise kogemuse põhjal oluliselt kui lugejale öeldakse otse ja ausalt, kes selle eest on maksnud. Sama printsiibi laiem järgimine turgutaks kogu Eesti ajakirjanduse koltunud reitingut.

Demokraatia kaitseks

Poliitilisel tasandil on linna süüdistatud lausa demokraatia õõnestamises. Vastus on jällegi lihtne. Avalik-õigusliku meedia peamine olemasolu argument on see, et oleks kanal kus kogu ühiskonna hääl kõlaks. Niisamuti on valdade ja suuremate omavalitsuste lehtede peamine funktsioon informeerida kogu elanikkonda. Ka neid, kes lehti ei osta ega telli (selliseid on ligi pool rahvast), kuid lehti siiski loeksid. Tasuta leviv valla või linnaleht on neile sageli ainsaks lugemisvaraks üldse. See on ühiskonna integreerituse küsimus. Kuna vaba turu ajakirjandus neid nišše pole täitnud, peab seda tegema avalik võim. Kõigi eestimaalaste üldistes huvides.