Kellest saavad partnerid?

Valimisprognooside peaküsimus pole niivõrd enam see, kes moodustab valitsuse, vaid see, kes sinna väiksemaks partneriks kutsutakse. Väiksemate erakondade liit eeldaks seda, et kõik neli või enamgi parteid on Keskerakonna meelituste ees immuunsed.

Nagu ütles Edgar Savisaar, algab kevad tänavu 2. märtsil. Kas see kevad ka Keskerakonna esimeest soojendama hakkab, selle ümber keerutatakse veel mõned päevad meediatolmu. Stsenaariumid, mis pärast valimistulemuste selgumist edasi saab, keerlevad peamiselt kahe variandi ümber — kas keskpartei ja veel üks partner või paljude väiksemate ühisjõud Savisaare isolatsioonijätmise nimel.

Kuuldus, et president ei tarvitse peaministritooli anda suurima esindusega parteile, on muutunud nelik-, viisik- ja muude liitude suurimaks lootuseks. Paljude pisemate liit eeldaks seda, et kõik neli või enamgi parteid on keskparteilaste õõnestuskatsete ees täiesti immuunsed. Nad peaksid külma südamega sülgama kõigele, mida suurel ahvatlejal pakkuda oleks. Mida Keskerakond partnerile pakkuda võiks, näeme praeguses Tallinna linnavõimu jaotuses.

Kokkulepe näiteks kahe osapoole vahel on raske, kokkulepe nelja vahel veelgi keerulisem. Nelikliit on küll teoorias võimalik, kuid tulemuseks annaks see killustunud valitsusliidu ja ühtse opositsiooni. Seega võimalus, et president kutsub kevade saabudes enda juurde kellegi teise Savisaare asemel, kõlab pigem peatsete kaotajate katsena hoida moraali püsti veel paar päeva.

Raskemini ennustatav on koalitsioonipartner. Keskerakondlaste peades on kõige sagedasem dilemma: Reformierakond või Rahvaliit? Paljud poliitikavaatlejad möönavad, et Rahvaliit on selleks jõuks, keda arvamusküsitlejad on kõige rohkem alahinnanud, mis võib tulla sellest, et küsitlusi viiakse läbi pigem linnades, kus rahvaliitlased on nõrgemad.

Rahvaliitlaste sobivus keskerakondlaste partnerina seisneb sarnases orienteerituses “teisele Eestile.” Rahvaliitlaste puudus on see, et eeldatavasti saavad nad siiski pisut vähem kohti kui Reformierakond, mis muudab enamusvalitsuse moodustamise eeldatavasti raskemaks. Siia lisandub veel programmiline mõra — keskerakondlased on nende valimiste käigus iibe õhutamise programmid ja lastetoetuste teema täielikult unustanud. Rahvaliidu jaoks on aga iibe turgutamine maksupoliitiliste meetmetega kõige tähtsam küsimus. Veelgi enam, Eesti poliitikas on sageli kombeks hoopis see, et sarnased tõukuvad, sest nad püüavad samu hääli.

Reformistidega muret häältejagamise pärast pole ja see tõdemus võikski olla see mört, mis seob nende tulevast valitsust. Küll aga võib muret tekitada see, milline võiks nüüd, pärast pikka vaidlust olla nende ühine maksupoliitika. Terasemad vaatlejad on ammu osutanud, et kui valimisreklaamides tüütuseni käiatud maasikad ja õunad kõrvale jätta, on kahe partei seisukohad maksuteemal üsna klapitatavad.

Astmelise tulumaksu ristamisel Reformierakonna maksukärpega saadakse astmeline maksukärbe, näiteks lepitakse kokku selles, et nelja astme asemel kehtestub kaks ja enamike inimeste maksukoormus nõnda väheneb. Võitu võivad deklareerida mõlemad — Kesk, kuna vaesemad said kergendust, ja Reform, kuna Keski plaan õnnestus ära hoida. Avanss sellise kompromissi eest on oravaparteile juba makstud — see on võim Tallinna linnas.