Kelleks saada, see on küsimus

Tiina Jõgeda, comment@delfi toimetaja ja Õigusinstituudi õppejõud

Tänapäeval Eestis kutsekooli minek tähendab automaatselt luuseri templi otsaette saamist. Üldhariduskoolide õpetajad ähvardavad lapsi: kui sa ei viitsi õppida, lõpetad kutsekoolis!

Põhjusega: praegune kutseharidussüsteem produtseerib inimesi, keda pole tööjõuturul vaja. Inimene justkui õpib ameti selgeks ja siis selgub, et sinu oskusi vajati viimati 20 aastat tagasi ja viimsedki sedasorti ettevõtted on kohe-kohe pankrotti minemas. Nii on näiteks kaevandus- ja keemiatööstuse erialadega.

Edukad ettevõtted ei tahagi tellida noori töötajaid kutsekoolidest, nad eelistavad oma õppeklassides inimesi tänavalt ise välja õpetada. Põhjus sama - niikuinii peab kutsekoolist tulijat hakkama konkreetsete seadmetega ringi käima õpetama.

Eestis on praegu kõrgharidusega inimeste ületootmine. Samas on nende inimeste ambitsioonid, lootused diplomiga läbilöögile enesekindlad.

Tegelikult peaks ametikool olema samavõrdne kõrgkooliga. Kui ametikoolide prestiiz oleks kõrgem, siis oleksid paljud noored kõrgkooli asemel kutsekooli valinud. Kutsekooli diplomiga on aga veel vähem lootust läbi lüüa.

Üks põhjusi on see, et meie noortele ei õpetata karjääri ülesehitamist. Venelastel on vanasõna: kui tahad polkovniku leseks saada, pead reamehega abielluma. Hariduses ja karjääri ülesehitamises võiks see tähendada, et kui tahad omada restoraniketti, pead kokapoisist pihta hakakma; jungast kapteniks jne.

Eestis aga läheb keskkooli, kus antakse haridust, mida kunstikriitik Juske nimetas kord "kasutuks aadlidaamide üldhumanistlikuks" hariduseks, ligi 80% põhikooli lõpetajatest. Kelleks saada, kelleks tasub õppida, see on küsimus.

Kui palju selleks kõrg- või erialakoole arvuliselt on, see on alles järgmine küsimus.