Keda meie, rahvas, siis valisime? Kõigepealt valisime me loomulikult Indrek Tarandi, kes, kui ta oleks erakond, oleks saanud europarlamenti kaks kohta. Tarand muidugi sai oma uskumatuna tunduvad sada tuhat häält just nimelt selle pärast, et ta ei ole erakond. See oli ju kogu tema valimiskampaania põhiteema. Tarand lõi "partokraatiat" selle enda vahenditega: võttis sõnumi, lihtsustas selle miinimumini ning lihvis vaimukaks.

Lisaks valisime me Keskerakonna. Erakonna, mis tõestas, et demagoogia toimib endiselt. Et rahvale on võimalik müüa äärmusteni populistlikku sõnumit, mille põhisisu on siseriikliku opositsiooniliidri vastandumine valitsusele. Ehk siis kolm kohta kuuest andsime me kahele vastupanuliikumisele, mis said kahe peale rohkem hääli kui ülejäänud, valitsusse kuuluvad või äsja kuulunud erakonnad kokku.

Kusjuures valimistulemus ei ole endiselt päris kindel. Kuna sotside üks koht tuli keskerakonna kohtade arvelt ning väga napilt, loetakse hääled lähiajal piinliku täpsusega üle.

Oluline on aga teadvustada, mida me saime valides nii, nagu me valisime. Me saime kolm esindajat (Siiri Oviiri, Vilja Savisaare ja Kristiina Ojulandi) europarlamendi suuruselt kolmandasse, Euroopa demokraatide ja liberaalide liidu fraktsiooni. Saime ühe esindaja (Ivari Padari) suuruselt teise, sotsiaaldemokraatide fraktsiooni ning ühe esindaja (Tunne Kelami) suurimasse, rahvapartei fraktsiooni. Ja ühe seikleja, kes - juhul kui ta ainult oma isikliku heaolu peal väljas ei ole - liitub tõenäoliselt kiiresti mõne europarlamendi fraktsiooni, tõenäoliselt sotsidega.

Ehk siis, me valisime väga väikese võimaluse olulistes teemades kaasa rääkida. Seekord ei ole me enam ka eksootilised nähtused metsikust idast, mistõttu meile ei tehta suurte fraktsioonide sisekonkurentsis vähimatki hinnaalandust. Nüüd sõltub ainult meist, valijatest, kui efektiivse tegevuse me suudame oma saadikutelt välja nõuda. Eriti neilt, kes lubasid meile uut ja teistsugust.