Priiuse põlistamise päeva puhul korraldas Delfi esseekonkursi teemal "Mis oleks, kui... Milline oleks Eesti okupatsioonita?". Avaldame valiku võistlustöödest.

Meie, eestlased, oleme rahvana teinud minevikus suure vea - andnud oma vabaduse vastupanuta võõrale. Kas selle ühe vea vältimine oleks pikemas perspektiivis midagi drastiliselt muutnud? Kas viie-pärast-sada katkematut omariiklusaastat oleks meid mistahes skaalal viinud paremale positsioonile? Minu lapsed on sündinud uues Eesti Vabariigis, üks neist juba täisealine – kas nad oleksid täna õnnelikumad, kui nende vanemad poleks pidanud taluma okupatsiooni?

Miks meid üldse okupeeriti? Oli see ajalooline paratamatus, geopoliitiline kokkusattumus, väikese saatus suurte vahel? Oleme siiski optimistid ja eeldame, et meil oli ka muid valikuid! Siis tuleks küsida, millal tehti pöördumatu viga? Oli see baaside leping, vaikiva ajastu ametlik algus või veelgi varem – sellele mina hinnangut anda ei tahaks.

Samuti ei tea ma, kas vigade parandus võinuks teostuda Teise maailmasõja lõpusegaduses, näiteks kui kogu rahvas olnuks õigel hetkel ühtne. Minu vanaisad olid võõrastes mundrites teine teisel pool rindejoont, kuid see vastaseis ei varjutanud nende laste suhteid hiljem, sest nad olid tavalised eestlased, kelle jaoks sõda on paratamatus, mitte eesmärk ega vahend.

Mis olnuks okupatsiooni alternatiiv? Muidugi õiguslik järjepidevus, kõlab automaatne vastus. Lubatagu mul spekuleerida ka muude võimalustega. Väidetakse, et 12. märtsil 1934. aastal kaitseseisukorda välja kuulutades oli kindral Johan Laidoneri määramine vägede ülemjuhatajaks kehtiva põhiseadusega vastuolus.

Vähesed julgevad vaielda, kui väidan, et Konstantin Päts oli autokraatlik, aga soovis Eestile ainult head. Mis siis, kui ta astunuks järgmise sammu ja kuulutanuks ennast monarhiks ning me oleks kahekümne esimest sajandit tervitanud Matti I alamatena? Kitsalt vaadates on see ehk küüniline mõte, aga toonase poliitilise kemplemise asemel ei kõla stabiilne areng ju halvasti.

Hea küll, uue kuningriigi teke XX sajandil ei kõla usutavalt. Aga läheme teise äärmusesse: Albaaniat ei okupeeritud, nad tegid seda ise. Kommunistlik Eesti Omariik ei kõla küll kuigi hästi, aga kui oma jäärapäisuses oleksime kunagi kogemata valinud sellise tee, oleks naabrid ilmselt ainult itsitanud ja hoidunud sekkumast - las lollid teevad, mis tahavad.

Kuid kas väike on jätkusuutlik? Poleks meid okupeeritud 1940, oleks kirves ikkagi õhku jäänud. Keeleliselt olnuks üsna loogiline moodustada liit vennasrahvaga üle lahe. Geograafiliselt oleks aga mõttekam olnud endise Liivimaa kubermangu asemel moodustada Balti Vabariik. Nii pindalalt kui ka rahvaarvult oleks see märksa tõsiseltvõetavam, kui kolm tillukest eraldi. Paraku oleksime mõlema variandi puhul jäänud ääremaa staatusesse.

Poliitika poliitikaks, aga uuem iseseisvus algas väga selgelt majandamisest. Täpsemalt - Ise Majandamisest Eestis ja ka täna on kostnud juba ettepanekuid IME-2 projekti ellukutsumiseks. Sest juriidiline iseseisvus ei maksa midagi, kui maa ja varad kuulvad välismaalastele. Millele võinuks tugineda iseseisva Eestimaa rikkus ja stabiilsus? Mis oleks meie roll globaalses tööjaotuses, oma jätkusuutlik nišš Euroopas? Muidugi tahaks paljud hõisata, et rehepapluses ja IT-tiigri taltsutamises! Realistlikult võttes ei ole keskmisel eestlasel siiski mingeid kaasasündinud vaimseid erisusi võrreldes mistahes keskmise naabriga, nii et natsionaal-geneetilistest eelistest rääkimine sobib küll rahvustunde tugevdamiseks, kuid majanduslikult on kohatu.

Kunagi eksportisime võid ja peekonit ja kunagi oli kohane kartulivabariigi nimi. Täna elab kogu põllumajandus Euroopas riiklikest toetustest, mistõttu oleks pastoraalsele kaardile panustamine pikas perspektiivis vist väga vilets valik olnud.

Aga meie geograafiline asukoht Ida ja Lääne piiril? Kas võinuks majandamise üles ehitada vahendamisele ja logistikale, olles väravavalvur kaubanduskoridoris? Siin põrkume kohe konkurentsile: saab ka lõuna poolt mööda maad, Lätil on samuti sadamad, Soome lahtki on laevatatav. Kui hakkame liiga kõrgeid tolle seadma, minnakse lihtsalt mööda ja kõik, pole see paik nii unikaalne tühjagi.

Palju murettekitavam on tendents, et tänases Eestis ei ole transiidiäri mitte eestlaste käes. Tuues võrdluseks Panama – no ei olegi see riik maailma rikkaim, ehkki elavaima liiklusega laevatee kaldal. Kui okupatsiooni poleks olnud, kas siis saaksime täna sadamates ja raudteel hakkama kohaliku keelega või peaks oskama omanike oma?

On meil ehk loodusvarasid, mida müüa? Vaevalt, et naabrid sellistes kogustes ja õiglase hinnaga fosforiiti oleks ostnud. Põlevkivi naftaga ei konkureeri – ainult kohapeal tarbides ehk, nagu ka turvas. Metsa võiks müüa, aga sellel alal olnuksime tillukesed suure Soome ja Venemaa kõrval ning sõltuksime nende hinnapoliitikast. Kui me just poleks osava lisaväärtuse loojana läbi löönud – algul keedame oma kohalikust kaikast tselluloosi ja saeme palgi prussiks, pikapeale hakkame toorainet idast ostma ja toodangut läände müüma. Musta stsenaariumina olnuks selle skeemi puhul Eestile hukatuslik Euroopa raudteedel betoonliiprite kasutuselevõtt.

Mida meie maapõu üldse veel vähegi väärtuslikku peidab? Kuna jutt kisub vägisi eestlaslikult morniks, pakun vahelduseks välja ka ühe säravama stsenaariumi: uraan! Kujutlegem Külma sõja ajal väikest Eestit säilitamas kristallselget neutraliteeti, varustades samal ajal tuuma-toorainega mõlemat leeri. Raudselt sama tulus äri, kui terase müük teises ilmasõjas osalevatele suurtele - elaksime täna priskelt tol perioodil pankadesse kogutud kulla protsentidest!

Peatun põgusalt ka pehmetel väärtustel. Tugitoolisportlase vaatevinklist tahaks uskuda, et Tallinnas võiks olla Vormel-ühe kõlbulik autodroom ja Otepääl juba ammu suurem hüppemägi, aga ükski okupatsioon ei mõjuta kahjuks kliimat. Põhjanaabritel pole vaatamata arvukatele maailmameistritele oma ringrada ja taliolümpiat ei saa nad kunagi korraldada, sest puhttehniliselt puudub suuremate slaalomite jaoks vajalik absoluutne kõrguste vahe looduses.

Olümpiamängudel olnuks oma lipu all osalejaid kindlasti rohkem, aga kas ka medaleid? Mõne jaoks oli „võitlus liidukoondise koha eest“ lisajõud, mis tõukas tegudele, teise jaoks saatuslik takistus. Kunagi ei saa me teada, kuidas pedaalinuks Pikkuus Prantsusmaa tuuril, kuid näiteks Loor ja Sokk poleks mängudel osalemisest unistanudki.

Kultuuri vaatevinklist on fakt, et väikerahva keeles lauldes, luuletades või kirjutades, on maailmas kõrget kohta saavutada väga raske, sõltumata riigivõimust. Ja Eurovisioni võitsime me kronoloogiliselt ikkagi enne soomlaseid!

Pikka aega uskusin, et olulisem erinevus olnuks demograafiline, et okupeerimata Eesti oleks tõeline rahvusriik – jooned maastikul etniliste tunnuste järgi. Kuid vaadake tänaseid suurriike, kas oleks meil jätkunud oidu ja jõudu tööstuse ekstensiivse arengu hetkel loobuda odavast võõrtööjõust?

Need tänased Eesti Vabariigi kodanikud, kes riigitelevisioonist aru ei saa ega tahagi, ei ole nad ju meid vallutanud armee soldatite lapsed. Nende emad-isad toodi lapseeas siia, sest omakorda nende vanemad otsisid paremat elu ja tööd ja kui Eestil läinuks hästi, oleks olnud ka tööd pakkuda vähenõudlikele võõramaalastele. Ja teine tahk: täna on probleemiks eestlaste väljaränne, aga kui see olnuks kogu aeg legaalne, kui paljud siis jäänuks „aastaringse kehva suusailmaga kolkasse“ XX sajandi teisel poolel?

Olen nüüd pakkunud hulga põgusaid alternatiive, veel rohkem on jäänud pakkumata. Kokkuvõtteks võib öelda, et ühe muutuja – okupatsiooni – eemaldamine suurest võrrandist ei muudagi nii palju lõpptulemuses, kui sooviksime uskuda. Rahvas jääb ikka rahvaks ja valikuid tuleb teha pidevalt.
Jah, üksikisiku tasandil oleks olnud olemata palju traagilisi ja lihtsalt ebameeldivaid seiku, aga pole mingi alust uskuda, et kõigi väikeste rõõmude asemel oleks olnud suuremad. Kogu riigi ja rahvuse seisukohalt ei pruugiks pilt olla oluliselt erinev - „harju keskmine“ mõõtühikuna oleks ikka sama suur. Usun, et see periood on tänaseks peaaegu ümber, kus saime „milleski halvas“ süüdistada läbielatud okupatsiooniaega!