Kui delfi targad 80. kuulutuse juurde jõudsid, paluti mind asjatundjana kogu seda suppi kommenteerida. Lugesin kõik need 80 arvamust läbi ning mõtlesin: “No on alles eidekari...” Ärge pange pahaks, aga sellist juttu kuuleb tavaliselt ikka külapoe ees leivaautot oodates.
Siin on paksult segi läinud kaks eri asja, mis pealegi teineteist võimendavad. Esiteks on kaine arusaamine probleemist “alkohol ja liiklus” asendunud hüsteerilise räuskamisega “Löö ta risti!”. Teiseks aga kütab kirgi üles kommenteerijate kodanikutunde ja aatesära taga pesitsev “väikse inimese” orjahing, kes nüüd karistamatult suurte ja tugevate kallal klähvida saab.
REAALNE OHT
Olin kunagi liiklusinspektor. Täitsa teadlikult hõikasime maha loosungi, et iga neljanda surma võlgneme roolijoodikule. Ja tõesti, iga neljanda-viienda õnnetuse taga on purjus juht. Kuid siin ei tohi unustada, et kui kõigist juhtidest on iga neljas niikuinii vindine, siis pole ta kainest sugugi ohtlikum.
Tegelikku ohtlikkust arvutatakse väheke teistmoodi ja kerge joobe puhul pole see sugugi suurem kui raske nohu korral. Tõsiselt ohtlikud on ennast lolliks joonud kodanikud, kui nad vähegi pikema sõidu ette võtavad. Reaalse ohtlikkuse hindamiseks tuleb põhjalikult läbi töötada virna ohutuspsühholoogiat, joomafüsiooloogiat ja kliinilist psühhiaatriat käsitlevaid uurimusi ning osata õigesti tõlgendada statistikat, milleks politseinikud, liiklusametnikud ja ajakirjanikud võimelised ei ole.
KATSETASIN ISEENDA PEAL
Probleemi tundmaõppimiseks pidin sellesse süvenema ja teooriat praktikas läbi proovima. Oma kümmekond aastat ma risti ette ei löönud. Tean hästi, mida karta kerge napsu korral, mismoodi sõita pärast väsitavat pidu ja mida tähendab juhile hommikune pohmakas. Õppisin tundma oma suutlikkuse piire ja juhtima autot erinevas joobes. Pahandust teinud ega vahele jäänud ei ole. Pärast seda, kui liiklusest lahkusin, lõpetasin ka inimkatsed.
TOIMIV RETSEPT
Olen uurinud ka abinõusid, mida erinevates maades eri aegadel rakendatud. Karmidest trahvidest ja juhiloa äravõtmisest, nagu ka mõne jäseme ärakaksamisest või õlis keetmisest abi ei ole. Ainus tõhus ennetusabinõu on tihe lauskontroll ehk teadmine, et torusse puhumata kõrtsist koju ei jõua. Ja mitte ainult reede õhtul ja suurel teeristil, vaid iga päev ja iga nurga taga. Lubatud promilliks võib meie karastatuse juures vabalt olla 0,8, mitte midagi ei muutu, peaasi, et kontroll oleks vältimatu.
Kasvatusmeetmeist jõuavad pärale vaid kõige vahetumad nagu kummide tühjakslaskmine, raskema joobe korral auto tulede-klaaside segipeksmine, inetu käitumise puhul aga korralik keretäis pluss ööpäev soolaputkas.
Palun kõik see lihtsalt teadmiseks võtta, sest võhikutega vaidlemine ei paku mulle vähimatki huvi.
SURNUD LÕVI
Korravalvurite ja poliitikute vahekorrast aga tean rääkida nii endise võmmi kui endise poliitiku poolelt.
Ükski täie aruga politseinik mingi suure ninaga tegemist teha ei taha, sest hilisemaid sekeldusi pole kellelegi tarvis. Muidugi neil juhtudel, kui plekikolin taga, rahvamass ümber ja tuntud nägu auto juures kakerdamas, pääsu ei ole.
Kui aga tegemist on lihtsalt lõhnadega või kiiruse ületamisega, on mõistlikum teha härrale-prouale märkus ja ta minema lasta. Kui aga politseinik hakkab põnnama, siis tõmbab ta traati oma ülemale, see omakorda kõrgemale ülemale, see jällegi kellelegi päris kõrgel ja kaugel, kus ka otsustakse, kas lahendada asi vaikselt või panna kella külge. Üks tuntud poliitik imestas, kui teda peale seda, kui ta kõrtsis ühele kaabakale vastu molli andis, politseinikud mitu tundi autoga ringi sõidutasid. Imelikku pole siin midagi — nad ootasid juhiseid.
Kui ahel on usaldusväärne, vahejuhtum laheneb valutult. Pahandus tuleb siis, kui kõrgem otsustaja on vastasleeris või kui on karta, et politseinik ei oska suud pidada või on poliitiliselt haige. Ja muidugi ei saa välistada, et mõnele tegelasele on “saba” taha pandud, kuni ta pudeli otsa komistab.
Kõikidel taolistel juhtudel on press kohal samal hetkel, kui patune vahele kukub. Järgneb üldrahvalik porritampimine. Seda nimetatakse “surnud lõvi” sündroomiks, mil pärdikud kardetud kuningat junnidega pilluvad. Olen ka seda omaenda nahal tunda saanud, õnneks mitte liikluses.
Poisid, olge valvsad, pauk võib ka luuavarrest tulla.
