Katrin Kivimaa: Ja jumal lõi feminismi

Öeldakse, et mõningad teemad ei aegu kunagi. Paljukirutud ja ka õigustatud feminismi teema jääb laineid lööma veel sajanditeks: hoolimata naiste ühiskondliku rolli muutustest võib selle liikumise maha kanda alles siis, kui egalitaarne ühiskond on reaalsuseks saanud. Pessimistliku selgeltnägijana julgen väita, et selle unistuse täitumiseni on pikk tee.

Ometi ei väsi nn postfeminismi pooldajad, antifeministidest ja misogüünidest rääkimata, korrutamast, et feminismil pole tänapäeva (läänelikus) ühiskonnas kohta. Samuti kuuldub isegi võrdõiguse pooldajate seas hääli, et feminism — milline neist paljudest, tahaks siinkohal küsida — tegelevat pseudoprobleemide ja hämarate küsimustega. Klassikaline väide kõlab, et mis kasu on tööalase diskrimineerimise või koduvägivalla all kannatavatel naistel sellest, kui keegi kuulutab mõne reklaamplakati seksistlikuks või kurdab, et Eesti kultuurimaastikul on vähe(m) radikaalseid naisi.

Feminismi eluvõõraks kuulutajatel on ilmselt oma agenda, omad hirmud ja eelarvamused välja elada, sest kas pole siis selgemast selgem, et seksistlikud reklaamplakatid, tööalane diskrimineerimine, naistevastane vägivald ja “naisgeeniuste” vähesus on ühe ja sama ideoloogia ehk siis patriarhaadi erinevaid väljundid eri elualadel. Ja ma ei näe mingit põhjust, miks peaks ühes valdkonnas üritama ebavõrdsust likvideerida, seda teistel elualadel põlistades.

Arvestades nii varjatud kui varjamata sõjakäiku feminismi ja teiste egalitaarset ühiskonda nõudvate liikumiste vastu, julgen oletada, et tegemist on jälle kord püüdega ‘feminismi tonti’ ala- ja naeruvääristada: kui eurooplaseks saamine meilt ka võrdõigusliku ühiskonna ülesehitamist nõuab, no ega see siis ometi tähenda, et peame veel feministe armastama hakkama!

Nii ongi kasulik tõmmata joon kasuliku ja konstruktiivse võrdõiguslikkuse eest seisjate ning hüsteeriliste ja tühiseid probleeme tõstatavate feministide vahele (kuigi veel paar aastat tagasi said kõik, kes julgesid midagi naiste võrdsusest meestega iitsatada, pikki päid ja jalgu). Ilmselt on praeguseks meelest läinud, et kui paari aasta eest Euroopa sotsiaalharta ratifitseerimiseks läks ja meie parlament otsustas algselt välja jätta nii naistele ja meestele võrdse töö eest võrdset palka nõudva kui ka tööalast soolist diskrimineerimist keelustava punkti, siis võtsid esimestena selle teema üles “hullud” naised, feministid.

Kujutan ette, et selle koha peal teatab noor ja edukas naislugeja, uue kapitalistliku masinavärgi üks ihaldatumaid tööjõude, et kõik see on jama ning kogu see diskrimineerimise jutt on (nais)luuserite väljamõeldis, kes muidu hakkama ei saa. Las teatab, meil valitsevat ju sõnavabadus. Minu unistus aga on elada ühiskonnas, mis nii sõnades kui tegudes võrdõiguslikkuse suunas püüdleb ning kus ma ei pea ennast ebakindlalt tundma seetõttu, et avalikus ruumis vaatavad mulle vastu kujutised, mis näevad minus ainult tarbijat ja (naisena) ka potentsiaalset tarbeeset.

Kui me ise kultiveerime pilti naisest, kui miniseelikuga vaikivast (või parimal juhul õrna häälega) olendist, kelle vaimsed väärtused on teisejärgulised — et mitte öelda vähetähtsad --, milleks siis imestada, kui sellisele olendile vähem palka pakutakse? Kui me vastandame ennast “ebanaiselikule” emantsipeerunud naisetüübile loodusest ja jumalast antud “iginaiselikkuse” kantsi viimaste hoidjatena, siis ei tasu ka pahandada, kui meid sellesama “iginaiselikkuse” kõige vanema ameti — prostitutsiooniga — seostatakse. Kust selline mure “naiselikkuse” säilitamise pärast?

Juba 1930ndatel juhiti tähelepanu sellele, et patriarhaalne autoritarism perekonnas sünnitab vastuvõtlikkust totalitaarse süsteemi suhtes. Seda on näidanud ka nõukogude totalitarismi ja igapäevaelulise patriarhaadi rahulik kooseksisteerimine, mis feminismi kui liikumise tekke täielikult välistas. Ehk oleks aeg mineviku pärandile silma vaadata ja vähemalt üritada sellest üle saada

Kuigi, eks see kollektiivne psühhoanalüüs ole üks hirmutav ettevõtmine — ikka on lihtsam nagu vanal heal ajal, mil naised veel “tõelised” naised olid, edasi lasta, jumalast antud seadusi ja looduslikku ettemääratust tunnistajateks kutsudes.