Katrin Kivimaa: Eesti naine kui vahetuskaup

Eesti naiste kui maailma ilusaimate teemal on jahutud nii palju, et selle ülesvõtmine võib tunduda kulunud ja vanana. Aga kuna enamasti on sel teemal sõna võtnud (eesti) mehed, ei ole seetõttu esitatud küsimust, mida selline kujutelm naiste jaoks endaga kaasa toob.

Ehk teisisõnu, kellele on müüt eesti naistest kui maailma ilusaimatest kasulik? Võiks ju arvata, et eelkõige ikka nendele, kelle kohta see käib. Kuid miks siis levitavad seda müüti kõige aktiivsemalt eesti (ja vahel nende järgi korrates ka mitmed muu maailma) mehed?

Õel vastus kõlaks: alaväärsuskompleksist, kuna neil pole enda kohta midagi ilusat öelda. Juba selles vastuses (mis loodetavasti pole tõene -- ei tahaks siinkohal eesti meestele liiga teha) peegeldub põhjus, mis paneb mehed kiitma kedagi, kes pole nad ise. Müüt eesti naiste ilust on tüüpiline uhkustamine oma omandiga, ei midagi erinevat oma tõukarja kiitmisest naabrimehele, kelle kadedustunne siis omaniku eneseteadvust ja –väärikust tõstab.

Sellise loogika kohaselt on naised teatavasti üldrahvalik omand ning patriarhaalse ideoloogia järgi kitsamalt seda rahvust või kogukonda esindavate meeste omand. Nii ei räägi müüt maailma kõige ilusamatest naistest mitte niivõrd eesti naiste iseseisvast väärtusest, kuivõrd eesti meestele kuuluvast väärtusliku omandi hinnast.

Müüdi levimisega kaasneb aga loomulikult seda mütoloogilist olendit — eesti naist — omandada tahtvate meeste kasv. Näib, nagu oleks eesti mees valmis oma väärtuslikku kaupa mujalttulnutega jagama. Tõsi, omandiga kiitleja ei taju alati oma tegevust pakkumisena, tema peaeesmärgiks on teistes kadedust tekitada. Teisalt, kui teised tema omandit juba ihalevad ning mõistlik pakkumine tehakse, siis miks mitte vähemalt osa omandit millegi muu vastu välja vahetada. On ju kurb küll, kui eesti naised välismaa meestega ära lähevad, seda eriti rahvaarvu silmas pidades, kuid samas tõstab legend eesti naiste väärtusest eesti meeste, kellele siiski piisav hulk naisi veel alles jääb, eneseväärikust ja uhkustunnet oma omandi üle.

Pragmaatilisemaks põhjuseks on aga kindlasti kurb tõsiasi, et Eestil puudub siiani “oma Nokia” ning selle kaubamärgi saamiseks oleksid paljud valmis “eesti naise” kaubamärgina patenteerima.

Mida selline suhtumine eesti naiste endi jaoks kaasa toob? Välismaa turistide esimeste hordide (loe: soomlaste) saabumise aegu oli naiste seas kuulda nurinat, et miks kipuvad välismaa mehed suhtuma nendesse kui mitte just lausa nagu prostituutidesse, siis vähemalt kergesti kättesaadavatesse, raha ja väljategemise peal väljas olevatesse naistesse. Kindlasti on paljud eesti naised ennast alati tundnud riivatuna sellisest objektistamisest, mida “maailma ilusaimate naiste” müüt endaga kaasa toob, ometigi mõistmata, et selle müüdi kultiveerimine ja omaksvõtmine naiste endi poolt ainult kinnitab sellist jõudude vahekorda, kus naine on mingis mõttes alati ihaldatav ja omandatav objekt.

Ega’s vaesed (mitte majanduslikus mõttes, loomulikult) lääne mehed ise sellise suhtumise peale tulnud: oli ju eesti meedia esimene, kes pasundas eesti naiste feminismi ja muude koleduste pool rikkumatust “naiselikkusest”, mida muuhulgas tollal väljendas mõiste “eelarvamustevaba”. Kauni prostituudi romantiseeritud kuju kadus küll peagi leheveergudelt, kuid sõnum eesti naisest kui igati magusast tükist, millest üks õige mees ära ei ütle, jäi erinevates vormides meie kultuurimällu keerlema. Pole siis ime, et see leidis väljendusi sellistes grotesksetes vormides nagu ettepanek muuta Tallinn prostitutsiooni paradiisiks või Tarmo Urbi The Toronto Staris ja hiljem ka meesteajakirjas avaldatud arvamuses, mis eesti naist avalikult kui igati soodsat kaupa välja pakub.

Pole imestada, et nii mõnedki mehed (!) laiendasid eesti keelele mitteomaselt mõiste “mees” ka naissoost inimestele, kuivõrd “naiseksolemise” väärtus seisnes nende meelest eelkõige beibekultuuri tühisuses ja omakasupüüdlikkuses küsimata, kustkohast need tüdrukud vastavad väärtushinnangud omandasid.

Oma naiste ilusaks pidamine ei ole ju automaatselt halb: me kõik tahame, et meie mehed ja kallimad meie ilusaks peaksid ning loodetavasti soovivad meie mehed meilt sedasama. Kuid sisendada naistele enesemüümise — minu ilu, sinu rahakott — või iseseisvusetuse — ilunormidele alistumine — ideaale on hoopis midagi muud. Kas me tõesti tahame kultiveerida eesti naist kui vahetuskaupa — kui ennastimetlevat, passiivset, ladvaõunana ärakorjamist ootavat olendit?

Sellise naise propageerimine näitab midagi väga silmatorkavat ka nende kohta, kes sellist ideaali propageerivad, mitte ainult nende kohta, kes selle omaks võtavad. Lõppkokkuvõttes aga räägib see tervest kultuurist — alaväärsuskompleksis ja identiteedikriisis vaevlevast (rahvuslikust?) machokultuurist, mil ei ole väljapoole midagi muud pakkuda kui udujuttu millestki, mida sel ei ole, kuid mida see oma enesetunde tõstmiseks jätkuvalt levitab.

Tegelik eesti kultuur oma mitmekesisuses ja rikkuses ei vääri ega vaja sellist müüti.