Katkend näitleja Lembit Antoni mälestustest: Kalju Karaskiga kuulsa helilooja Juri Miljutini kodus

 (12)
Katkend näitleja Lembit Antoni mälestustest: Kalju Karaskiga kuulsa helilooja Juri Miljutini kodus
Kalju Karask

Katkend näitleja Lembit Antoni mälestustest, avaldatakse "Estonia" esitenor Kalju Karaskit mälestades.

"Lähenes vana aasta lõpp Moskvas. Meie teatriinstituudis vana aasta balli ei korraldatud. Pidime ise välja mõtlema, kuidas ja kus huvitavalt vana aastat ära saata - kas minna restorani, tantsuõhtule või korraldada ühiselamus omavahel pidu.

Olime Kalju Karaskiga saanud headeks sõpradeks. Meid ühendas huvi muusika ja laulmise vastu, mida süvendas instituudi lauluõpetaja Galina Petrovna Razdestvenskaja oma entusiasmiga.
Paar päeva enne vana aasta lõppu saabus meile ettepanek, mis lõi jalad nõrgaks. See ettepanek oli nii fantastiline kui ka uskumata ühekorraga. Meid kutsuti vana aastat ära saatma kuulsa helilooja Juri Miljutini koju.

Opereti teaduskonnas GITISes (Gosudarstvennõi Institut Teatralnogo Iskusstvo Imeni Stanislavskogo) õppis helilooja kena tütar Nataša. Instituudi sügispeol pani ta pilgu peale meile Kalju Karaskile ja hakkas talle külge lööma. Nad tantsisid koos terve õhtu, hiljem hakkasid koos käima kontsertidel ja teatrietendustel.

Ega selles polnudki midagi imelikku, sest eesti poisid olid vene tüdrukute silmis hinnas. Neile meeldis meie viisakas käitumine ja - riietus.

Nimelt Eesti rätsepate õmmeldud ülikonnad olid üle Venemaa kuulsad. Kõik tolleaegsed Vene ministrid ja parteituusad lasid endale tol ajal õmmelda ülikonnad võimalusel Tallinnas. Venemaal ei osatud veel korralikku moodsat ülikonda õmmelda ja ei olnud venelastel ka tookord korralikku ülikonnakandmise kultuuri. Meil aga oli see kultuur olemas.

Seotud lood:

Meie poistel olid Tallinnas õmmeldud ülikonnad seljas ja nad oskasid neid ka kanda. GITISes olid meie poised eeskujuks kõikidele ja Aren, Jaansoo, Orav, Karask, Kruusement, Kitsas, Abel ja teised liikusid Moskvas kui mannekeenid. Minu seljast taheti ülikonda mitu korda ära osta, pakuti head hinda. Mul oli Eestist kaasas kaks ülikonda, ühe müüsingi ühele Moskva Kunstiteatri näitlejale.

Me meeldisime vene tüdrukutele ka oma korraliku käitumise poolest, nii et meiega otsiti tutvust.
Nataša juurde koju pidid tulema kokku Moskva noorte eliit.

Triikisime püksid, lõime kingad läikima, ajasime habemed ja seadsime lipsud ette. Ei olnud see ju mingi tavaline külaskäik, vaid vastuvõtt kuulsa helilooja Miljutini juures. Üle kahekümne aasta olid Venemaad valitsenud Isaak Dunajevski säravad meloodiad ja eredad rütmid. Nüüd ületas Juri Miljutin vanameistri aga oma operetiga "Rahutu õnn" ja eriti populaarse lauluga "Lenini mägedes". Miljutini lauludes oli vene emotsionaalsust.

Oli teada, et venelased võtavad uut aastat vastu suure joominguga. Et mitte kohemaid purju jääda, tegime põhjaliku ettevalmistuse. Läksime sööklasse ja sõime seal rasvase karbonaadi ja kahe peale sõime ka ära paki võid. Kui oled kõvasti rasvast söönud, viin kohe ei mõju.
Seejärel seadsime sammud Miuskaja tänavale, kuhu Heliloojate Majja korterisse meid Karaskiga kella 24-ks Nataša oli kutsunud.

Ukse avas helilooja Miljutin ise! Ta naeratas ja palus sisse astuda.
"Siin on minu GITISe koolivennad Eestimaalt, Lembit ja Kalju!" esitles meid Nataša. Sel hetkel tuli tagatoast ka Nataša ema. Tal oli seljas pikk kirsipunane ballikleit. Kaelas sädeles pärslikee. Värskelt tehtud soengu all helkisid kõrvarõngad. Mõtlesin kelmikalt - kui mul oleks võimalus valida, siis ei valiks ma Natašat, vaid tema ema.

Ema tervitas meid kättpidi ja viis suurde saali, kus võtsime istet pehmetel leentoolide. Nataša ulatas meile vaatamiseks mõned välismaa žurnaalid ja ruttas tagumistesse tubadesse midagi korraldama.

Meil Kaljuba polnud kuhugi rutata ega närveerida. Ootasime põnevusega, mis saab edasi.
Juri Miljutin oli särgiväel ja sidus lipsusõlme, oli heas tujus ja rääkis. "Meie emaga paneme riidesse ja lõheme kohe minema, Heliloojate Liidu ballile. Oma korteri me jätame noorte päralt. Tuleme tagasi hommikul kella kaheksaks. Vanemate juuresolek häirib noori."

Miljutin võttis puu pealt pintsaku ja pani selga. Keerutas end peegli ees ja ütles:
"See on Tallinnas õmmeldud ülikond, täna panen esimest korda selga."

Juri tuli nüüd saali, marssis uhkelt ümber klaveri, keeras ennast paar korda meie ees ringi ja küsis: kuidas istub?

Loe veel

"Paari nädala eest," jätkas ta Tallinna teemat, "oli Tallinnas "Estonia" teatris minu opereti "Rahutu õnn" esietendus. Mind paluti dirigeerida ka esimesed etendused. Tegin seda rahuldustundega, sest minu operett kõlas Tallinnas väga huvitavalt, erinevalt paljudest teistest Venemaa lavastustest."
Jaganuna tunnustust "Estonia" solistidele ja orkestrile, Miljutin lahkus koos abikaasaga. Neid ootas tänaval auto. Mitmetoaline korter tiibklaveri ja maalidega jäi hetkeks vaikseks, istusin klaveri taha ja proovisin mängida. Ent juba saabusidki külalised.

Saabusid Nataša sõbrannad. Ilmusid ka noormehed, küll üksikult küll grupina. Algul kogunesime kõik saali ja tutvusime. Kõik peale meie, eesti poiste, paistsid omavahel juba tuttavad olevat. Kuid kuuldes, et oleme teatriinstituudist, võeti meid kohe omaks. Tegu oli Moskva linna tähtsamate tegelaste tütarde ja poegadega. Tudengid Moskva Ülikoolist, konservatooriumist. Keskkomitee ja Moskva linna võimukandjate võsukesed.

Siin istus kuulus jalgpallur Ponedelnik ja ka helilooja Dunajevski poeg. Oli ka kuulsa Mossoveti näitleja Mordvinovi tütar Maria, erakordselt ilus tüdruk. Seesama Maria, kelle paari aasta pärast tema omad head tuttavad poisid, arvata needsamad, kellega ta siin täna koos istus, oma autosse meelitasid, Moskva lähedal metsa viisid ja vägistasid. Oma kuritöö varjamiseks tapsid ta Maria ja matsid okste alla.

Seda tegid nad kättemaksuks, et Maria neile ei andunud, ei laskunud madalale ja ei lasknud oma ilu rüvetada. Juhuslik seenekorjaja leidis Maria surnukeha risuhunniku alt. Et metsa oli sõidetud autoga, siis puuokste küljest leiti kriimustatud auto värvi. Auto leiti ning vägistajad mõisteti surma.
Veel aga istusime Maria tulevaste vägistajatega ja võtsime vastu uut aastat.

Kõik kutsutud külalised kogunesid saali. Esikusse seati lauad ritta ja lauale viinapudelid ja teeklaasid. Taldrikute peal olid vorstiviilud, kotletid ja lihalõigud. Taldrikuid ega nuge-kahvleid polnud. Viinavõtmiseks olid õlleklaasid.

Umbes 10 minutit enne keskööd kutsus Nataša külalised lauda. Kohe kujunesid paarid ja seltskonnad, kellega koos laua ääres istuda. Meie Kaljuga sattusime laua keskele, seljaga vastu seina.

Enne kui kell lõi keskööd, võeti viinapudelitelt korgid ja valati õlleklaasid viina täis - servani!
Hüüdsime head uut aastat!

Tõsteti klaasid. Ka meie Kalju Karaskiga tõstsime klaasid, aga vaatasime teineteisele silma ja mõtlesime ühtsama mõtet: kui selle klaasitäie ära võtame, on sussid püsti ja omadega õhtal. Vaikselt liigutasime käed viinaklaasiga suu eest selja taha ja tühjendasime vargsi, siis käsi tagasi suu juurde ja krimpsus nägu pähe, nagu viinajoomise juures ikka. Keegi ei märganud meie manöövrit.

Kohne algas õnne soovimine. Musutati kõiki. Eriti meeldiv oli tütarlastele õnne soovida, oli võimalus kohe soojalt suudelda. Meeleolu oli kärarikkalt ülev.

Möödus veerand tundi, ja jälle püsti, hurraa ja uus klaas. Viinavõtjatel oli nüüd kõhus 400 grammi viina! Kõik kes olid olnud hillitsetud, rääkisid nüüd läbisegi. Hakati üksteisest üle hõiskama. Mõned tüdrukudki jõid klassid tühjaks ja lällutasid koos poistega.

Äärmise laua tagant hüppas üks punetava näoga noormees püsti, karjus üle laua istuvale tundegile midagi näkku, haaras selle pintsaku rabatitest kinni ja kiskus teda üle laua enda poole. Puhkes rüselemine. Üks kaklejatest komistas, tütarlapsed hakkasid kaklust lahutama, pudelid tõmmati põrandale, kaklus aina laienes.

Meie Kaljuga tõusime püsti ja tõmbusime vastu seina. Hoidsime kokku, et kui on vaja end kaitsta, paneme seljad vastakuti ja anname vastu. Olime mõlemad head poksijad, karta polnud miskit. Vaatasime keset lahinguplasti seda Moskva "eliidi" pulli pealt. Kui on tarvis, küllap näitame kuidas Luukas õlut teeb.

Ei olnud tarvis. Tüdrukud juba nutsid lahinal, ninad olid verised. Vaevalt paarkümmend minutit oli pidu kestnud kui väljapeetud viisakuse ja kõrgelt hoitud väärikuse tagant ronis välja labane venelane, kes ainult märatsemises ja lõhkumises leidis oma hingele rahuldust.

Nataša jooksis ahastava näoga ringi, püüdes kõiki lepitada. Viina võeti aga juurde ja õiendamine laianes; mõned tüdrukud põhenesid esikust saali, tõmbusid suure lärmi ja joomise eest kõrvale. Läksime Kaljuga saali. Siin oli vaikne! Mõned padujoojad olid esikusse riidenagi alla põrandale vajunud peatäit välja magama.

Tüdrukud kutsusid meid Kaljuga oma seltskonda. "Huvitav," küsis üks Nataša sõbrannadest, "Teie ei olegi purjus? Vaadake kuidas meie poisid lärmavad ja tuiguvad."

"Viina peab oskama võtta," ütles Kalju paljutähendavalt. Istusin klaveri taha ja lõin esimesed akordid ning hüüdsin üle saali - "Ja nüüd tantsime esimese uue aasta valsi!"

Mängisin viini valssi. Kalju otsis üles Nataša ja palus ta tantsima. Kõik tüdrukut aplodeerisid Kaljule ja Natašale - aasta esimene valss! Ka teised tüdrukud tahtsid tantsida ja olla õnnelikud, kuid tantsitajad olid juua täis, oksendasid eestoas ja lällutasid koridoris. Nendest ei olnud ühelegi tüdrukule kavaleri.

Nataša pani mängima grammofoni, et pääseksin klaveri tagant ja oleks juba kaks tantsupaari. Tantsitamsime Kaljuga kordamööda läbi kõik tüdrukud. Kui vene tüdrukutel ei ole kavalere, siis nad on harjunud tantsima ka omavahel. Nad ei istunud nurgas vgaid tantsisid kõik tantsud temperamentselt kaasa.

Tantsude vahepeal andsime Kaljuga väikese kontserdi. Laulsime populaarseid laule raadiost ja operetiaariaid. See meeldis tüdrukutele väga, nad aplodeerisid ja nõudsid aina uusi laule. Abiväge meile ei tulnud ja me tantsisime ja laulsime niiviisi kuni hommikuni.

Hommikul kell kaheksa tulid Heliloojate Liidu ballilt koju Juri Miljutin ja võluv abikaasa. Nende ülev meeleolu hajus kui nägid kurba pilti - viinauimas väsinud külalised tuigerdasid laua ümber ning lällutasid. Saalis aga Miljutini kurbus haihtus, sest nägi hoogsat tantsu ja laulu.

Kuidagi märkamatult ilmusid saali teetassid kuuma teega ja küpsised. Jõime teed ja tantsisime edasi. Kell oli päeval peaaegu 12 kui Miljutin meile lahkumiskäe sirutas.

Helilooja avaldas kahetsust et vene seltsimehed nii vara ära väsisid ja nörimust et noored mehed ei oska viina võtta - ning kiitis meie kultuurset käitumist!"

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare