Kati Murutar: Sooline ebavõrdsus on igand
Piisab, kui olemasolevad mõtlejad ja arvamusliidrid, analüütikud ja otsustajad ütlevad valjusti, kuidas praegu asjad seisavad. Kui valjusti ei ütle, siis ei märgata. Sest inimesed on isiklikus hädaorus võitlemisega liiga hõivatud. Kui on öeldud-märgatud, tuleb lihtsalt uued ühtsed palgamäärad kehtestada.
Ja valmis ta ongi! See numbriline võrdõigus.
Nõnda kui alguses oli…
…pole nüüd enam kohe mitte üldsegi.
Alguses oli nii, et mehed kui füüsiliselt tugevamad ning ühtlasi emaka ja tissideta, käisid jahil. Küttisid kodus lapsi kasvatavatele naistele mammuti. Kui inimkultuur arenes küttimisest-korilusest edasi, mitmekesistus aga sugudevaheline tööjaotus. Naised suutsid ka rasedate ja imetavatena korileda ja kõblata. Mis oli ellujäämiseks eriti oluline, kui mehed said territooriumi pärast sõdides haledasti otsa. Kangelaslik küll – aga elu pidi ju jätkuma.
Elu jätkumine oli sedavõrd oluline, et see jäeti ja peeti naiste kui oluliselt elujõulisema ja sitkema soo pärisosaks. Mistõttu naiste haridust ja töölkäimist käsitleti aastaid – isegi sajandeid, erandi, kapriisi, mutatsioonina. Tavatsetakse kurta, et mehed ei lasknud naisi hariduse juurde ja kehtestasid neile kui vähem haritutele nadid palgad. Ent neil aegadel, mil töö oli eelkõige toorest jõudu eeldav füüsiline värk, oli õiglasem ja arukam lasta teha naistel pigem seda, mida näiliselt tugevamad mehed tegelikult ju ei suutnud ega suuda: sünnitada, imetada ja elu edasi anda.
Palgatööle läinud naine oli anomaalia.
Emaduseks loodud olend, kes ei saa või ei taha emadusele keskenduda, on ju anomaalia. Norm ja eeldus oli, et mehed elatavad oma ametitöö eest saadud palgaga naise ja võimalikult palju lapsi. Lapsi pidi palju olema – et jätkuks, et kasvaks abiväge, et elul oleks mõte.
Eelarvamuslik palk
Sajandite eest sai ja jäi kehtima sedapidi palgaloogika: elu edasi andmiseks loodud naise haridus on nagunii madalam, meest ja lapsi tema nüüd küll vaevalt elatada püüab, kodu ja laste pärast on teine kindlasti vähem ja osalisema pühendumisega tööl, füüsiliselt tal tühjal sitkust nagunii pole, karjääritung ja eneseväärikus ei eelda peateest kõrvale kaldunud töötaval naisel palgaga turgutamist. Kui juba kodukolde juurest minema tõmbas – siis on karjääri ja eneseteostuse tung nagunii paranormaalselt kõrged, vaja piskuma palgaga ohjeldada. Loogiline!
Poleks meid sõdades harvendatud ja okupatsioonidega käkerdatud, oleksid eelarvamused sama sujuvalt välja kasvanud, nagu Skandinaavias või mujal emakese Maa harvades sõdadest säästetud paikades. Rahulikult arenenud ühiskonnad on sellega ladusalt kohanenud, et teaduse ja tehnika areng muudab seni võimatud tööd naistele jõukohaseks – tänu teadusele ja tehnikale jääb nii palju sündinud lapsi ellu, et neid pole senise massilisusega vaja sigitada, teadus ja tehnika muudab ühiskondlikku tööjaotust. Nii pole räsimata riikides naiste madalamad palgad ja alavääristamine ammu mingi teema – nad on juhtivatel kohtadel, poliitikas ja väljapaistvad ning arenenud ühiskonna tunnus on meeste-naiste võrdne palk. Sissetulek oleneb haridusest ja töökusest, mitte sugutunnustest.
Kingitus kõige nõrgemale
Samasugune näiliselt muutumatu loodusseadus ja aksioom nagu meeste kõrgem palk, on nende tegevusetus ja saamatus kodus. Teate küll seda stereotüüpi, et mehike-mannetuke käntsatab töölt tulles oimetult teleka ette, kluugib õlut ja peeretab – harvad isendid jaksavad kõrtsis ja naistes, veel harvemad trennis ja harrastamas käia. Nüüd on mitukümmend tuhat neist veel töötud, stressis ja katki ka – mis neist enam üldse tahta… Maksame vaesekestele rohkem, sest naistega sama palju nad nagunii ei jaksa.
Senise siiruviirulise ajaloo tagajärjel on meie mehed kui nõrgem sugu muutunud maaslamajaks, keda ei tohi kodutöödega lüüa – ja kellele kui kõige nõrgemale tuleb kingitusi teha. Sõdades maha tapetud mees kujunes hõrguks harulduseks, keda sitked eided südame süles ja suisa kätel kandsid.
Teadus ja tehnika, see progressi tulemus ja tagajärg, põhjus ja kiirendi, on nüüdseks faktiliselt kindlaks teinud, et mehed haigestuvad ja surevad massiliselt südame- ja veresoonkonna haigusse, alkoholismi, stressitalumatusse ja enesetappudesse – võrreldes naistega ei talu nad valu ja pikka koormust ka. Sest neil pole sellist aukartust ja vastutustunnet elu ees, mis võimaldab naistel vähesemate unetundidega üha rattas olla. Ka üleni valutades ja longates – meie saame alati hakkama.
Praeguseks on ilmne, et ka masu-täpe-pupu painet taluvad mehed naistest võrreldamatult nadimini. Seega – kellel on veel üldse töö, kes veel midagigi jaksab, see saab preemiaks parema palga.
Ärgakem-märgakem!
Nüüd on siis sedasi, et naised käivad tööl, teevad pärast ametitööd majapidamistööd, harrastavad ohtrasti hobisid ning ilmutavad töötuks jäädes leidlikkust ja vastupidavust, mis tagab lastele toidu ja tuleviku. Mehed on stressis, väsinud, alkorüpes ja suitsidaalsete kalduvustega. Juhtivad kohad ja eluliselt olulised positsioonid lähevad järjest naiste kätte üle. Ent suhtumise ja tasustamisega on endiselt nõnda kui alguses oli.
Miskipärast on meil valikuline vaegnägemine-kuulmine. Me ei mäleta mõni nädal pärast valimisi, mida karjäärikaabakad meile lubasid – ja seega ei märka, kui magedalt ja regulaarselt meid tüssatakse. Me ei märka, kuidas riik ei kaitse oma hädas talusid ja firmasid – talu ja küla, mets ja maa haaval läheb riigi kaitseta pekki kukkunud Eestimaa pankadele ning sealt edasi välismaisele raharahvale. Meist saab totaalne suvekodu ja lõbumaja. Aga me ei märka.
Samamoodi ei märka me ka seda, et soorollid ja ühiskondlikud suhted on muutunud – võrreldes vabalt arenenud riikidega küll viivitusega, ent siiski. Kui ükspäev ärkame, siis märkame, et tõbras-politikaanid on meie linnad ja riigi pankrotti ajanud, pangad on hävinud talud ja ettevõtted jänkidele-venkudele müünud. Ja mehed saavad endiselt suuremat palka kui naised.
Minu meelest ei saa praegu väga leebe ega demokraatlik olla. See nõuaks ohtlikult palju aega. Tegutseda on vaja kohe. Täna. Järsult. Nii, nagu riik peab panema jäiga bloki pankade ja rahva vahele, peab rahvas häbiposti naelutama pettusega võimule roninud orikad. Ja samamoodi tuleb päeva pealt katkestada intertne ebavõrdsus. Mis siin pikalt seletada ja kampaaniamulli peale kulutada – palk võrdseks ja valmis! Seadus kehtestab alates homsest, et palga suuruse määrab haridus, tööpanus, -võime, kogemus ja staaž. Mitte paariselundite asumine väljaspool kõhuõõnt. Kusjuures nii lähebki – pühakirjad ja prohvetid kuulutavad ju üksmeelselt matriarhaati.
