Kati Murutar: Ansipi õnn ja Evelin Ilvese leib
Kui majanduse asine vereringe taastub, annab järele ka stress, hirm ja tüdimus teadmatusest ja kitsikusest. Sindrima valimisteks valmistumine on jälle mitu hinnalist kuud ära raisanud — poliittagumikud on valmis päästva saadikutooli poole spurtima. Saab vähemasti oma peret kasvõi ajutiselt ja näiliselt kindlustada.
Seni on meie majandus, õigusriik, pehmed väärtused, rahvuslik IQ ja EQ aina sügavamale surutisse vajunud — inimesed lahkuvad massiliselt Eestist või suisa elust. Loobutakse, ei jaksata enam. Ses mõttes on valimisjura kujunemas eriti moodsaks genotsiidi vormiks — piltlikult öeldes jääb peni teerulli alla, sest on keskendunud kirbu otsimisele.
Andruse pelmeenid
Ansipi väsimus, mille Jõks Maalehes välja ütles, paistab iga päevaga üha teravamalt välja. Tervete ja tublide eluviisidega mehel on silme all väsimuse pelmeenid ja põsed aukus. Ühes intervjuus meenutas Anu Ansip kunagist Eesti filmi pealkirjaga “Andruse õnn”, mille järgi meie peaminister eesnime sai. Ilmselgelt on Andruse õnn Anu ise. Kui sel pidevalt pekstud ja imetud mehel poleks kodus nii tugevat tagalat, oleks ta vampiiride kätte ammugi ära nõrkenud.
Vampiiride tegutsemismehhanism on teatavasti lihtne. Väike lapski valdab elementaarset moodust, kuidas saada täiskasvanute käest kätte energia, mille pealt suureks kasvada. Täiskasvanut tuleb ärritada ja häirida — vingudes, jonnides, sigatsedes -, nii et ta avab emotsiooni ajel oma biovälja ning laseb jõnglasel ennast mõnusasti imeda. Sama teevad vampiirid meie lähisuhetes, tutvuskonnas ja poliitmaastikul. Rünnetega — mis võivad olla ka kaastunde ja teenete palumise vormis — surgivad augud sisse ja imevad tühjaks. Kui andrustel anusid poleks, lõpeksid nad ruttu ja pöördumatult otsa.
Kena mehe iga päevaga aina vaevatuma näo nägemine teleris väsitab ja painab ka vaatajat. Kahju on. Tahaks midagi… uut.
Mida uut võiks tulla aga Ansipi enese ellu — mis temast pärast praegust positsiooni edasi saab? Eesti poliitromula on täis näiteid, kuis parim-enne-taadid on jätnud kasutamata võimaluse saada Vanadeks Tarkadeks Meesteks. Kiunuvad ja kiusavad täitmatute vampiiridena uusi tegijaid — ja nimetavad end obsessiivse diagnoosi ilminguna ikka peaministriks.
Andruse õnn Pärast oleks, kui ta saaks midagi tegelikku ja käegakatsutavat teha. Iseäranis Eesti majanduse heaks. Keemiku haridus ja juhtimiskogemus koos missioonitundega võiks kokku anda kodumaise kaasaegse keemiatööstuse juhi rolli. Kui see mees suudaks Eesti anorgaanilise keemiatööstuse üleilmsel turundamisel uut taset näidata, tõestaks ta ka, et pole linnapea, majandus- ja peaminister olnud sellepärast, et ta ise midagi teha ei oska.
Evelini tervislikud eluviisid
Mõne päeva eest kuulsin ringkirjast, milles vabariigi esileedi kutsus kuuldavasti üles mitte panema jõuluvana kingikotti maiustusi, mis sisaldavad transrasvhappeid. Selle, lasteaedades liikunud, ringkirja peale sünnitas rahvaluule õige mitu vandenõuteooriat.
Esiteks, et igavlev esileedi proovib, kuidas oleks, kui ründaks Eesti üht vähestest traditsioonilistest lisaväärtuse tootjatest: kas Kalev peab sellele kogupaugule vastu? Teiseks, et see polegi kapriis, vaid lõugasõitmine “kambakapitalismile”, mida ka Toomas-Hendrik on rünnanud. Kolmandaks, et asi on Obamades. Kuna USA esipaar on kuulutanud transrasvhapetele sõja, peab enne nendega kohtumist olema sama asjaga uudisekünnise ületanud ka siinne eliittandem.
Gemode ja transsude vastu võitlemisel on kahtlemata mõtet. Eestimaa Loodusfondi geneetiliselt muundatud organismide spetsialist Nastja Pertsjonok selgitab: “Transrasvhapped tõstavad LDL kolesterooli — kahjuliku kolesterooli — taset. Ja head ja kasulikku nad midagi ei anna. Nii et veresooned siis lupjuvad mõttetult. Vanasti olid nad ainult piimatoodetes mingil määral, aga nüüd on looduslik tasakaal sassi löödud: kuna igal pool kasutatakse tahkestatud taimeõlisid ja margariine, siis on neid nii palju, et lähebki jamaks.”
Ainult et kas see on ikka kindlasti see teema, millega praeguses seisus tegelda? Kõik see tervislike eluviiside värk on trend ja tuus küll, ainult et kui rahvusriigi majandus on pehmelt öeldes pekkis, pole kõige aktuaalsem pöörata pekiseid inimesi rulluisu ja kaalusõpruse usku. Pinevil närvid ajavad pöördesse hoopis vähimagi kahtluse puhul, et rünnatakse Eesti vähest toimivat tootmist.
Pigem peaks Evelin käivitama Härma talus kodus küpsetatud leibade hulgitootmise ja villaste sukkade kudumise, viima need Euroopa ja kaugemalegi turule, näitama ette, kuis suurendatakse rahvuslikku koguprodukti, tõestama tegudega, et vaakumist välja saab ja uuesti jalule tõusta võib ning rukis ruulib.
