Kas üks või kaks Eestit?

Aasta on möödas 26 sotsiaalteadlase avalikust pöördumisest, mis avaldati ajakirjanduses läinud aasta 23. aprillil. Aasta on möödunud, kuid probleemid, hoolimata valitsusevahetusest, ikka samad.

Mõned katked aastatagusest pöördumisest:

“Eesti ühiskond on jõudnud poliitilisse, sotsiaalsesse ja eetilisse kriisi. Võim on rahvast võõrandunud juba sellisel määral, et rääkida tuleb kahest erinevast Eestist.

Kaks kolmandikku Eesti lastest kasvavad üles vaesuses, inimestel puudub elementaarne turvalisus, paljud noored soovivad lahkuda mujale. Poliitika enesekesksus ja ebaeetilisus on muutunud igapäevaseks ja iseenesestmõistetavaks, hägustunud on vastutuse mõiste. Riigi jaoks oluliste majanduslike ja strateegiliste otsuste tegemine toimub ilma nende sotsiaalseid tagajärgi analüüsimata.”
…
“Eesti riigi kesksed institutsioonid ei täida oma funktsiooni. Riigijuhtide elitaarne ja mina-keskne käitumine on kujundanud olukorra, kus rahvas ei suuda oma riiki enam tõsiselt võtta.”
…
“Mida teha? Alustuseks tuleks erandeid tegemata järgida demokraatlikke tavasid. Poliitikas on tegu ja vastutus sama asja erinevad tahud. Vajalik on ühiskondlik kokkulepe toimimaks demokraatliku euroopaliku riigina, mida rahvas saab usaldada. Samas on vajalik ka mentaliteedi nihe. Varakapitalismi individualismi peab hakkama tasakaalustama sotsiaalsuse põhimõte.

Kui me ei suuda ületada riigi ja moraali kahestumist, oleme “läbikukkunud riik” ja “kaduv rahvas”. Viimast on meile tegelikult mitme sajandi vältel ennustatud, kuid välise surve kiuste oleme suutnud püsima jääda. Kas suudame seda aga omaenda vabas riigis.

Hädasti on vaja objektiivset kriitiliste valupunktide kaardistamist. Seni kuni suur osa aurust läheb väljapoole suunatud illusoorse klantspildi loomisele Eestist kui edukast ja kõrgeltarenenud riigist, pole võimalik sotsiaalsetele probleemidele vastu seista. Kuni puudub objektiivne teaduslik analüüs, mis Eesti riigis tegelikult toimub, ei ole võimalik negatiivseid protsesse mõjutada.”
…
“Eesti on kahestumise nõiaringis, kust tuleb välja murda. Riigi presidendi funktsioon on täita niisugustel hetkedel riigi ja ühiskonna ühendaja rolli. Või me olemegi juba liivakastivabariik?”

Sotsiaalteadlaste eestvedamisel toimub täna Tallinnas esinduslik missioonikonverents, mille eesmärk on tuua kokku ühiskonna erinevate arvamusgruppide esindajad muutmaks avalikku debatti senisest konstruktiivsemaks.

Ei julge siiski loota, et lõpuks algab asjalik arutelu otsustajate, analüütikute ja kriitikute vahel – valimised on liiga lähedal. Poliitikute jaoks on olemas vaid üks Eesti, mis peab laskma end propagandast viia ja hääle õigele erakonnale andma. Kriitikutele annab järjest ägenev valimiste-eelne mudamaadlus pessimistlikku mõtlemisainet kuhjaga.