Kas meile meeldivad libud?
Seaduskuulekas inimene, kes pole abielus või mingil põhjusel ei ole leidnud endale sekspartnerit, ei külasta põrandaaluseid lõbumaju. Ent mida teevad need, kel tungid ületavad sobiliku või seadusliku piiri. Alkoholi pruukimise tarvet rahuldab kaubandus, kuid mitte seksuaalseid. Jätaks siinkohal moraali ja inimese ümberkasvatamise teema. See on sama pikaajaline protsess, kui maapealse paradiisi saabumine. Enne oleme juba kuskil kolmandas, neljandas riikide ühenduses, kui jõudnud arusaamisele, miks ontliku Maali tütar peab ühtäkki lõbunaise ametit.
Mitmel korral on üritatud seadustada lõbutüdrukute tegevust, kuid tulemusteta. Tänaseni ei laeku riigikassasse prostituudile ja vahendajatele makstav raha. Tööpartei(ESDTP) jaanuari kongressi resolutsioonis sedastati, et üheks Eesti siseriiklikuks ülesandeks oleks prostitutsiooni kui äritegevuse seadustamine. Ajakirjandust jälgides seda probleemi nagu polegi. Ei ole tehtud ka uuringuid, kui mitu uut töökohta või jõukust juurde tuleks, kui parlamendis Tööpartei ettepanekust asja saaks.
Näiliselt lõbus amet polegi tegelikult ehk nii kerge, et meelitaks paljusid raha teenima. Kas just igas külas, kuid igas vallas leidub selle ameti pidajaid. Samas ei vajaks legaalne tegevus sedasorti turvamist kui praegu ja teeks kohapeal maameestelegi hinna kättesaadavamaks. Mõnigi joodik hakkaks end ehk enam kasima, et saaks viinakorra vahelejätmise asemel osta armastuse hetki. Mahajäetus ja teise sugupoole puudumine viib mehe libu juurde. Muidugi on siin teisigi sotsiaalseid või isikust endast tulenevaid põhjuseid. Ja samaaegu — olgugi et esteetidele põlastusväärsed — väärivad lõbunaisedki hoolitsust: oma ametiühingut, haigustoetust ja tööaastaid pensioni tarvis. Selle töötegijaid pole seadusega kaitstud.
Tolmuseid maanteid me ei häbene, teinekord läbib maantee otse külamaja trepiesist, ja see meid ei häiri. Auklikud tänavad ei pane punastama, olgugi et Rahvatervise seaduse järgi peavad omavalitsused oma alamatele tagama ohutu elukeskkonna. Mõni seadus on ajast sedavõrd ees, et pole mõtet selle täitmist kontrollida, rääkimata rikkujate karistamisest. Kui seadus aga mõnest elunähtusest maha jääb, tekib põrandaalune korraldamatus. Prostitutsiooni on meil salajane äri, ent asi on sedavõrd ülepea kasvanud, et avalikult seda reguleerida justkui kardetakse. Kellele me siis haiget teeksime?
Meie vaesunud inimene, ehk nn vähemvõimekas, elab nagu koduarestis. Söögi pealt kokku hoides ja kaltsupoest riided selga ostes, jõuab kuidagi ära maksta ka elektritarbimise. Ta on kohanenudki teadmises, et ei saa reisima või teatrisse minna. Üks võimalus, kuidas noor inimene kodusest arestist väljub on müüa oma keha ja tundeid. On teada telefoninumbrid, mis reklaamivad saunateenuseid, seltsi pakkuvaid mehi ning naisi jne. Samas jääb see põrandaalune ettevõtlus maksustamata ning ei kontrollita kuidas täidetakse tervisekaitse nõudeid. Kas ühiskond muutub moraalselt vaesemaks või rikkamaks, kui seadustataks prostitutsioon, jääb iga ühe otsustada, kuid läbinähtav on rahaline võit.
Loomulikult laieneb lõbumajade võrk ja elavneb sellealane ettevõtt. Ent pole karta, et bordelle saab ülearu. Pakkuda ei saa rohkem kui nõutakse. Seksi müük ei sarnane populaarse laulupala leviga. Seevastu annab see äri meie vaesunud ühiskonnapoole Tuhkatriinule ühe võimaluse: osta endale ballikleit, sõita eksootilisele maale, või astuda kõrgkooli jne. Prostitutsiooni vundamendiks on vastuolud ühiskonnas ja tema üksikisikuis, pealisehitiseks sajandite kogemus. Bordellis on varjunud vargaid ja teisi kurikaelu. Riigi enda tervise huvides on vaja meile avalikke, kontrollitavaid lõbumajasid. Kurbade või näotute tegudega oleme õppinud harjuma, liiati siis juba Pätsu ajastust teada avalike lõbumajadega.
