KAJA SARAPUU
Eesti emakeeleõpetajate seltsi juhatuse esimees

Kirjand kui õpilase loov eneseväljenduse vorm ei saa aeguda. Kirjutaja valib seal ise oma keelevahendid ja see on olulisemaid oskusi edaspidises elus hakkamasaamiseks. Veenmis- ja põhjendamisoskust, tekstide ülesehitust jms on kõige parem õppida koolis just kirjandiõpetuse kaudu.

Kirjand eeldab lugemust. Uus kavandatav eksamivorm seda ei eelda, vaid piirdub lühitekstide lugemisega eksamil. Muidugi on õpilaste kirjandiks ettevalmistamine õpetaja jaoks raske. Töö maht on tohutu ja tulemus näha alles aastate pärast. Vilunud kirjutaja on aga eluks kindlasti paremini ette valmistatud. Kui kirjandi hindamisnormid ei tundu kellelegi enam nüüdisaegsetena, siis mis keelab neid muutmast?

Funktsionaalne lugemine on kõikide ainete teema. Kui lugemisoskuse kontrollimist vajalikuks peetakse, miks mitte teha gümnaasiumi lõpuklassis funktsionaalse lugemise tasemetöö, näiteks paar kuud enne eksameid.

Kirjand peegeldab ühtlasi kirjutaja grammatikaoskusi, nagu ka lausemoodustamise oskust, sõnavara suurust ja stiilitunnetust — ühestki grammatikaülesandest sellekohast tegelikku taset välja lugeda ei õnnestu. Ideaalis on grammatika alused enne gümnaasiumi selgeks õpitud ja põhikooli lõpus kontrollitud. Grammatika kontrollimine eksamil kindlasti loovust ei arenda.

MARTIN EHALA
TÜ emakeele didaktika professor

Eksam muutub mitmekesisemaks ja hakkab õppe-eesmärkide saavutamist paremini mõõtma. See on hea. Kirjandi kadumist pole põhjust dramatiseerida. Kirjand ei kao kuhugi, vaid muutub veidi lühemaks — 400 sõna on umbes 30 sõna vähem kui tavaline ajalehe arvamusloo maht (4000 märki tühikutega). Sellest piisab hästi argumenteeritud teksti loomiseks. Grammatikatundmist ei ole ainekavas eraldi õppe-eesmärgina mainitud vähemalt 15 aastat ja see võiks nii jääda. Grammatika on õigekeelsusoskuse arendamise vahend ning piisab, kui kontrollida viimast.

KÜLLI SEMJONOV
prantsuse lütseumi eesti keele õpetaja

Kirjand praegusel kujul on oma aja ära elanud, sest hoolimata tõsiasjast, et kirjandit on kirjutatud aastakümneid, on eksaminandide hulgas neid, kes selle ülesandega toime ei tule. Nukraks teeb läbikukkujate suur arv, mida ei kompenseeri 90–100 punkti kirjandid.

Ühegi teise aine eksam ei koosne ühest ülesandest. See tekitab õpilastes suurt pinget. Kaheosaline eksam võimaldab pingeid vähendada ja riske jagada. Kirjand on hindamisjuhendi täpsustumisest hoolimata ikka liiga subjektiivselt hinnatav.

Pealkirjade lahtikirjutamine on abiks keskpärastele ja nõrgematele kirjutajatele, kuid ei kaota siiski võimalust teemast mööda kirjutada ja läbi kukkuda ning see võib pärssida tugevama kirjutaja mõttelendu. Teemavaldkonnad on teada, mis võimaldab tekste juba varem läbi kirjutada ja pähe õppida. Igal aastal võib eksamikirjanditest leida viiteid varasemate aastate teemadele, nagu oleks varem läbi kirjutatud teksti vastavalt vajadusele kohandatud. Seega ei looda kohapeal uut teksti, nagu eksam eeldaks. Kümme teada olevat teemat annavad õpilasele võimaluse valmistada end ette vaid ühel-kahel teemal. Süveneb pealiskaudne teemadele lähenemine.

Lõpueksami juures võiks grammatikat kontrollida, sest see oleks ainus objektiivselt hinnatav osa. Eksami grammatikaülesanded ei peaks puudutama ainult õigekirja, vaid ka morfoloogiat, süntaksi, sõnamoodustust ja stilistikat. Grammatikaosa lisamine tähendaks eksamivormis suuremaid muutusi, sest eksaminand peab ülesannetega toime tulema sama aja jooksul.

KRISTA KERGE
TLÜ rakenduslingvistika professor

Kirjand (st täismahus kirjand) võiks tekstianalüüsi eksami kõrval säilida, nagu see Soomes ongi — ülejäänud eksamist eraldi päeval. Kuid Eesti riigil ei ole raha ega inimesi, et topeltmahukat eksamit hinnata. Grammatikaosa vastu oli eksamitüübi kavandamise juures osalenud õpetajaskonna esindus. Tänu õpetajate südikale toetusele vastav osa eksamist üldse välja jäi. Arvan praegugi: kõigile kohustuslik eksam mõõtku keelekasutuse pädevust (oskust tekste mõista, seostada, luua), mitte keeleteadmisi.

ÜLLE UULMA
Jakob Westholmi gümnaasiumi eesti keele õpetaja

Olen oma põhimõtteid mitu korda muuta jõudnud. Ühelt poolt olen vanas heas klassikalises lõpukirjandis kinni. Ikkagi ilus traditsioon. Õpetajana on kergem, sest tean, mida õpetada. Aga riigieksamikirjandite parandajana loen palju n-ö kätteõpitud tekste, nii et kohati ei hoomagi, kui „küps” see kirjutaja on. Praegu harjutame 11. klassiga uue eksami eri variante. Küsitlesin õpilasi, kumb eksam neile meeldiks. 30-st soovis ainult kolm vana eksamit, ülejäänud olid uue poolt… Äkki siis tasub ikkagi proovida?