Kas ajakirjandus on vabam kui kodanik?
Äsja saime teada, et Eesti on ajakirjandusvabaduse poolest organisatsiooni Piirideta Reporterid (Reporters Without Borders) indeksi järgi maailmas 3.–4. kohal. Vähemasti Õpetajate Lehes piirab vabadust teemasid valida ja avada tõepoolest üksnes meie ajakirjanike eneste jõudlus ja suutlikkus. Sisu osas pole me endale midagi dikteerida lasknud ja rahastajate poolelt ei ole seda juba ammu enam isegi mitte üritatud.
Teine küsimus on, kas need, keda ajakirjanik oma tööd tehes usutleb, on temaga võrdväärselt vabad ja julged. Õpetajad on tihtipeale keeldunud lehele kommentaare andmast põhjendusega, et juhtkonnaga kooskõlastamata ei tohi nad seda teha.
Kes kardab ja mida?
Huvitudes sellest, kuidas näeb õpetajate palgamuret ja streigiplaane laiem avalikkus, sain teada, et oma näo ja nimega esinemine on ka mõnel pool mujal keelatud lausa töölepingu lõpetamise ähvardusel.
Kui vabalt tohib töötaja väljendada avalikult oma isiklikku arvamust? Kas selle kohta on kehtestatud mingid piirangud, millised ja miks? Vastused nendele küsimustele tulid eri asutustest erinevad.
SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kommunikatsioonijuht Inga Lill saatis neljast lausest koosneva sõnumi allajoonitud märkusega, et seda ei tohi avaldada. Uuele küsimusele, miks ja mida siis avaldada tohib, jäigi vastus saamata. Ja ärge arvake, et hoian nüüd kiivalt mingit imelist teadmist või põnevat saladust – kaugel sellest. Pigem jääb õhku küsimus, miks ei taha või ei tohi isegi suhtlejana palgale võetud inimene öelda meediale üldse mitte midagi.
Marika Raiski, Elisa suhtekorraldusjuht: „Ettevõtete tavapraktika on, et ajakirjanikega suheldakse koordineeritult ja kooskõlastatult. See aitab vältida seda, et iga inimene ettevõttes annab avalikkusele erinevaid sõnumeid. Ka õpetaja koolis räägib seda juttu, mida õppeainekava ette näeb, ning mitte seda, mida ise heaks arvab. Samamoodi on ka äriettevõttes.
Elisa on avatud ning alati valmis vastama ajakirjanike küsimustele. Meil suhtlevad ajakirjanikega kõneisikutena suhtekorraldusjuht, juhatuse liikmed ning oma ala spetsialistid. Pole mõeldav, et kõik 500 Elisa töötajat edastavad avalikkusele Elisa seisukohti. Igal Elisa töötajal on vaba võimalus anda meediale kommentaare eraisikuna.”
Eesti kunstimuuseumi kommunikatsiooni ja turunduse osakonna juhataja Anu Adra-Entsik seevastu teatab, et nende asutus ei ole kuidagi reguleerinud oma töötajate isikliku seisukoha väljendamist ajakirjandusele: „See on iga inimese põhiseaduslik õigus, mille üle ta langetab ise otsuse.”
Selveri avalike suhete juht Annika Vilu: „Selveris on välja töötatud väliskommunikatsiooni põhimõtted, millest töötajad lähtuvad ka meediaga suhtlemisel. Tegu on üldiste soovituste ja suunistega, millega arvestatakse nendel puhkudel, kui töötaja esindab organisatsiooni või räägib Selveri töötajana. Juhul kui töötajad soovivad olla töövälisel ajal aktiivsed ning räägivad kaasa ühiskondlikult olulistel teemadel, siis on see pigem positiivne ja teretulnud.”
Pelglikke ja julgeid näib olevat ühtviisi era- ja riigiasutuste seas. Näiteks söandas politsei- ja piirivalveameti juhtivspetsialist Kai Puusepp avaldada nii oma arvamust õpetajate streigi kohta („midagi tuleb ju ette võtta, et kas või natuke oleks muutust ning teema „ära ei vajuks” – mis juhtub siis, kui vaikides tööd teha ja allaheitlikult oodata paremaid aegu”) kui ka hinnata oma töötasu (ta on sellega praegustes oludes rahul ning leiab, et pigem peaksid palka juurde saama mõned tema kolleegid).
Julgeid peab jätkuma
Ka AS Lasita Maja finantsjuht Äli-Ann Klooren vastas selge sõnaga: „Pean oma palka heaks, see on tunduvalt suurem kui õpetajatel. Õpetajate palk on absurdne, alla tuhande euro on lihtsalt häbiväärne. Ja samas tekitab see ka iseendas ebamugavustunde, et kuidas ma üldse nõuan õpetajalt midagi, kui ta ei jõua võib-olla oma elementaarseid vajadusigi katta.”
Kuid ka Äli-Ann Klooren möönab: „Kuskil väikefirmas lõpeks töötaja streikimine kindlasti sellega, et sind vallandatakse ja võetakse uus asemele. Elutähtsates valdkondades ja seal, kus on palju töötajaid, päris nii käituda ei saa. Müts maha õpetajate ees, kui nad streikima hakkavad. Kuna ebaõiglust ja lollust on praegusel ajal nii palju, on tähelepanu tõmbamine sellistele asjadele väga tänuväärne.”
Ebaõiglus ja lollus saavad laiutada seal, kus sellega vaikides lepitakse.
