Kärpige õpetajate palka

Loen põnevusega, kuidas eestlaste meeletule tarbimisprallele poliitikute ja meedia häälekal takkakiitmisel hingekella lüüakse. Nüüd on siis olukord nii kaugel, et sotsiaaldemokraadist rahandusministri Ivari Padari sõnul on „kõik letis“, ka õpetajate ja politseinike palgad.

Kommentaariumid vahutavad kaasa: olgu pedagoogid ja korrakaitsjadki solidaarsed, terve rahvas on ju allakäiguspiraalis, varsti tõmmatakse vett ka peale. Kus oli nende pasundajate solidaarsus siis, kui Eesti SKP paisus, majandus kasvas ja palgad tõusid?

Õpetajate töötasu on taasiseseisvunud Eestis pidevalt keskmise järel ette kaotatud sörkjooksu teinud. Iga samm, millega riigikogulaste ja poliitninade, igasugu spetsialistide ja riigiteenistujate sissetulek (sh kuluhüvitised) eest ära lippasid, on võrdunud haridus- ja sotsiaalsfääri lääbakuga rentsliservas. Taevas näeb ja ei müristagi — ikkagi postmodernne majandusmudel!

Ometi pole Eesti vabariigil mitte midagi karta: õpetajatel on hobuse kannatus. Elame sellegi valitsuse meisterlikud mõtted ja plaanid üle, ei riputa hambaid varna ega vangu närvivapustuse äärel.

Mis juhtuks, kui õpetajate palgatõus peatub või isegi langusele suunatakse? Mitte midagi. Ei tule õpetajad tänavale ega loobu tunde andmast. Emapiimaga kaasa antud motivatsioonitunne võidab kõik löögid piki rindkeret ja pead, mis Toompealt alla lajatatakse. Kehitame õlgu ja asume õpilastega ühes sellesse pühasse kuningriiki, millest karvased ja sulelised sealahtri poris püherdajad vaid und näevad.

Lugesin kommentaare õpetajate tööstiilist, millega õigustatakse palgakärpeid. Jääb mulje, et keskmine Eesti õpetaja haarab tundi joostes kaasa õpiku, kirjutab tahvlile iseseisva töö ja asub tegelema kõige muu kui õpilastega. Ometi on Eesti õpilased edukad rahvusvahelistes testides, olümpiaadidel ja võistlustel.

Lõin eelmise nädala töötunnid huvi pärast kokku: ette nähtud 35 tunni asemel kulus mul 54 tundi. Ometi on selliseid pedagooge, kelle töö tööaega ei mahu, rohkem. Enamik neist kogemustega ning tunnustatud õpetajad. Nad teevad oluliselt rohkem, kui palutakse ja on ette nähtud.

Miks? Sest nad tajuvad, et see on õige: just neile on antud võimalus luua noorsoo arenemiseks tingimused. Õpetaja töö ei ole vaid ainetundide andmine, see on pidev individuaalne töö nõrgemate ja tugevamatega (tegelikult kõigiga, kes huvi tunnevad), tundide ettevalmistamine, ainenädalate organiseerimine, huvitegevus, praktikumide ettevalmistus ja miks mitte koolilaboratooriumi korrashoid. Selle jaoks pole ette nähtud lisatasusid ega lisatöötajaid.

Ja õhtu pidulikuks lõpetuseks haaran keemiaõpetajana sageli kätte ka lapi, et pesta puhtaks laboripõrand, või torgin lahti ummistunud kraanikausi, rääkimata pidevast valvelolekust uuendustega Eesti koolis, kus integreeritakse igapäevasesse õppetöösse sülearvutit, SMART-tahvlit, liidetakse-lahutatakse kooliastmeid ning tõstetakse ümber toole. See kõik, armsad eestimaalased, on ääretult mõnus ja inspireeriv.

Niisiis, armsad krokodillid, kärpige õpetajate palk keskmisest veel! Sest riigikogulaste ja pelgalt keskharidusega linnavalitsuse referentide õpetajate palka 1,7-kordselt ületavat sissetulekut ei puutu keegi niikuinii — see oleks põhiseadusevastane!

Küll aga pole põhiseaduse vastane seada ohtu Eesti tuleviku kujunemine, sest praktika näitab: viimaste aastate jooksul ei ole koolid spetsialistidest tühjaks jooksnud ning haridussfääris kriisi nägemiseks peab tõenäoliselt olema transiseisundis vahutav püütia või Euroopa viie edukaima vaimuhaigla püsikunde.