Karmo Tüür: Mis russofoobia, kus?

 (401)
Karmo Tüür

On ainult üks riik maailmas, kellel on pidevaid pretensioone Balti riikidele… ja samahästi kui kõikidele naabritele. See on Vene Föderatsioon. Suur ja võimas maa leiab, et ta on pidevas ohus.

Isegi lähimad liitlased nagu Valgevene saavad aeg-ajalt vastu kukalt halva käitumise eest. Sotsioloogilised küsitlused näitavad, et venemaalased peavad kõige vaenulikumaks just oma väikesi naabreid — Balti riike ja Gruusiat.

Tavaline süüdistus oma kunagiste kongikaaslaste suunal Nõukogude vangipõlvest kõlab — russofoobia. Et näete, kardavad need väikesed riigid oma suurt naabrit ja selle hirmu tõttu püüavad pidevalt käkki keerata. Parimaks tõendiks olevat justkui see, kuidas need riigid käituvad venelastega. Nende venelastega, kes nõuka-okupatsiooni ajal saabusid viletsatele ääremaadele ehitama üles helget tulevikku ja sotsialismi.

Eriti tümitatakse selle eest Lätit ja Eestit, ehkki tihti saab ühtlasi oma osa ka Leedu, nii-öelda seltskonna mõttes. „Diskrimineerimine” — see on veel kõige süütum väljend, mida kasutatakse. Tihtilugu lisatakse ka „genotsiid”, „apartheid” ja „etniline puhastus”.

Ja kõike seda selle eest, et need riigid — nüüd juba Euroopa Liidu liikmed — ei vastavat mingitele euroopalikele normidele. Et näe, keelduvad oma kodanike ja mittekodanikega rääkimast vene keeles ja — milline õudus — sunnivad neid kõnelema riigikeeles.

Ma soovitaksin sellistel süüdistajatel pisut järele mõelda ja vaadata asjadele propagandast pimestamata silmadega.

Sest riik — mis see on? Peale inimeste on see veel mingid institutsoonid ja seadused, normid, mis määratlevad ühiselu reegleid. Kui jätta kõrvale seadused (mida iga riik võib vastu võtta lähtuvalt oma äranägemisest), siis tihtipeale määravad elu veel tavad. Need kirjutamata normid, mis on mõnikord olulisemadki kirjutatutest.

Balti riikides, eriti Lätis, käib palju vene turiste. Küsige neilt — kui paljusid neist siin solvati, alandati või lihtsalt keelduti teenindamast — ühesõnaga diskrimineeriti? Pole selliseid? Võib-olla seetõttu kutsutigi üles mitte sõitma siia — et hea sõna ei leviks Venemaal?

Siinsed elanikud ise — kui jätta kõrvale protesteerijad-aktivistid — kah ei kaeba nagu, ei taha siit põgeneda. Elavad rahulikult ja ajavad oma äri. Muuseas, suur osa ärist ongi nn venekeelsete käes.

Kuidas on aga lugu riiklike institutsioonidega? Mitte keegi ei sunni neid vene keeles rääkima, kuid nad teevad seda! Balti riigid on kuulsust kogunud riigivõimu „elektroniseerimisega”, nn e-riikidena.

Olge head, heitke pilk vastavatele veebilehtedele! Peale riigikeelte ei tervitata seal külastajaid mitte ainult üle-euroopalises standardkeeles ehk siis inglise keeles, vaid ka vene keeles.

Leedus on venekeelsed „peeglid” nii presidendil ka kui ülemkohtul, Lätis presidendi, valitsuse ja kohtu veebilehtedel. Aga Eestis on koguni kõigi kolme võimuharu — nii seadusandliku, täidesaatva kui kohtuvõimu (ehk parlamendi, valitsuse ja riigikohtu) kodulehtedel venekeelsed saidid.

Kui aga rääkida „Euroopa standarditest”, siis ainukeseks (kirjutamata) standardiks on oma veebilehtede tõlge inglise keelde, ja edasi juba vastavalt äranägemisele. Põhiliselt veel suurematesse euroopa keeltesse nagu prantsuse ja saksa. No ja veel hispaania, itaalia ja portugali.

Kuid et veebilehed tõlgitakse ka keelde, mis ei ole EL-i ametlikult kasutuses … no seda juhtub harva. Tõsi, on mõned näited, kus kasutatakse araabia, hiina ja vene keelt. Kui jätta kõrvale hiina kui „mitte-piirilähine” keel (mida leidub Prantsuse ja Leedu parlamentide kodukal), siis jääb kaks vähemuskeelt, araabia ja vene.

Araabia keelt kasutatakse Prantsusmaa ja Itaalia parlamentide veebilehtedel — kuid mitte sealsetes valitsustes ja kohtutes. Kuidas on lugu Saksamaa ja sealse suure türgikeelse vähemusega? Paraku neid ei kasutata, ehkki türgi keel on euroliidus tunnustatud (Küprose kaudu), kuid Saksamaa ametivõimud kõnelevad oma alamatega vaid saksa keeles, pakkudes sinna juurde ingliskeelset tõlget.

Teistest riikidest ei saa üldse vastavaid näiteid tuua. Soome oma rootsikeelsete saitidega on hoopis teine tera — rootsi keel on ametlik keel nii EL-i kui Soome enda jaoks.

Nii et kuidas siis on lugu Balti riikides nende euroopalike standarditega? Lausa esirinnas sammuvad nad oma sõbralikkusega selle keele suhtes, mia räägib nii vähemus kui pidevalt süüdistav naaber.

Ja kus siin on russofoobia?

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare