Karmo Tüür: Impeeriumi vastulöök

 (45)
Ukraina
UkrainaFoto: Mstislav Chernov, AP/Scanpix

Iga impeerium peab kui mitte laienema, siis vähemalt oma kahanemise korral andma vastulööke, vastasel korral lakkab ta olemast tõsiseltvõetav.

Tõsiseltvõetav eelkõige omaenda järgijate hulgas, kes pettumuse tulemusena hakkavad muidu kahtlema, nurisema ja ehitama omaenda uut impeeriumit. Enda mugavustsooni, milles jätkata väärikat elu ja võitlust vaenlastega. Sest ilma vaenlasteta ei saa olla impeeriumit.

Jutt ei ole praegu mitte niivõrd Vene impeeriumist, mis üritab Novorossia loomise läbi omaenda eksistentsi kinnitada. Jutt on traditsionalismi, konservatismi mentaalsest impeeriumist, mis peab andma vastulööke globaliseerumise, tolerantsuse, jagatud väärtuste, kultuur-relativismi ja muude maailmakorda kõigutavate pahede vastu.

Paratamatu reaktsioon

Globaliseerumine pidi varem või hiljem andma vastureaktsiooni. Pole maailmas olemas protsessi, mis ei kutsuks esile vastasmärgilist nähtust. See on loodusseadus.

Tolerantsus, liberaalsus, inimõigused ja muu säherdune võib ju nende sisse uskujatele näida ihaldusväärsed asjad ja progressi loomulik koostisosa või vähemalt eesmärk. Kuid tuleb endale aru anda, et suure osa inimkonna jaoks on need sügavalt negatiivsed nähtused. Nood nn uued ja pehmed väärtused lõhuvad traditsioone, riike ja ühiskondi selle sõna konservatiiv-traditsioonilises tähenduses.

Sunnismaisuse kadumine lõhkus feodaalse ühiskonna. Piiride hägustumine ja globaalne liikumisvabadus ragistab tavapärase riikluse õmbluseid. Tolerantsus lammutab konservatiivse rahvusluse põhimõtteid. Kultuur-relativism kangutab – oo õudust – nii religioonide kui tavapärase kombluse vundamendi kallal.

Seotud lood:

Globaalne Araabia Kevad

Võrgustumine selles sõna nii otseses kui infotehnoloogilises mõttes on lõhkumas meie tavapärast ühiskonda, selle patriarhaalset (või siis matriarhaalset, vahet pole) alustala – perekonda.

Mõelge ühe suurima muudatuse peale, mis on toimunud enam-vähem ühe põlvkonna jooksul. See on aastatuhandeid püsinud toidujagamise rituaal. Laua otsas istub toitja, kes lõikab leiba ja liha ning annab siis lähikondsetele. Viimased peavad tulema õigel ajal kohale ja võtma annid tänuga vastu, sest muidu võib lihtlabaselt ilma jääda.

Tänapäevases peres istuvad kõik oma tubades (või süvenenuna oma nutiseadmetes) ning tulevad võtavad toitu (infot) mitte siis kui antakse, vaid siis kui soovitakse. Kas pole mitte pühaduseteotus? Kuhu jääb ühiskonna algrakukese ehk püha perekonna rituaalne taastootmine läbi rohjuuretasandi sotsiaalse praktika? Kuhu jääb harras tänutunne andja vastu, olgu selleks siis riik või Suur Juht?

Võrgustumine lõhub riike

Infotehnoloogia on võimaldanud noortel ja vanadel lakata olemast mentaalses lauas saaja rollis. Nad leiavad oma turvatsoonid suheldes endasugustega või sootuks virtuaalsetega. See laseb süveneda nii äärmuslust kui lodevust, allumatust kui omaenda hierarhiate ja võrgustike loomist.

Kõik see kokku tähendab aga traditsioonilise riikluse ja rahvusluse, religioossuse ja komberaamistiku murenemist. See tähendab Impeeriumi nõrgestamist. Vaimse ja füüsilise enesestmõistetavuse hägustumist.

Selle vastu tuleb ju sõdida? Olgu siis üha selgemaid ja primitiivsemaid asendus-reaalsusi luues (nt Kisseljovlik telereaalsus) või püha sõja kontseptsiooni välja pakkudes nendele, kes sind veel kuulavad. Neile teistele, kes on kahtlema hakanud ja ehk koguni oma uut impeeriumi looma asunud, tuleb aga peale sundida oma agenda. Ning pole selleks paremat vahendit kui vana äraproovitud vahend ehk sõda. Reaalne, füüsiline ja verine sõda, ükskõik kui mõtetu see ka ei näiks uskmatutele ehk Impeeriumist ärapööranuile.

Impeerium peab vastu lööma. Muidu ta pole tõsiseltvõetav. Eelkõige omaenda alluvaile.

Artikkel ilmus algselt Karmo Tüüri blogis. Avaldatud autori loal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare