Karl Kello: partei on partei
Heade aegade eliidile iseloomulikud mõttemallid on Saartsi järgi sündinud eufooriast, kuhu Eesti ühiskond ja poliitika sattusid pärast aastakümne alguses aset leidnud depressiooni ületamist. Nii noor inimene nagu Saarts ei saa tõmmata paralleele aegadega, mil võimul oli üks partei, siinkirjutaja aga vaataks pakutud tärminist siiski veidi kaugemale. Heade aegade eliit koos oma nn imerelvapoliitikaga – see on igapäevase sotsialismi ilming. Bolševistlik pärandus. Sest parteilased on endiselt võimul ja loonud süsteemi, mis kindlustab tagasivalimise.
Ikka kehtib 15 aasta fenomen
Fraktsioone nimetatakse erakondadeks, karm võimuvõitlus käib nagu ennegi. Varem heitlesid fraktsioonid varjatult, nüüd tehakse seda avalikult, kuid sama jõuliselt, kui mõelda näiteks Rahvaliidu saatusele. Kehtib raudne parteiline distsipliin. Riikliku tähtsusega otsuseid langetab rõhuv vähemus. Vigadest ei õpita. Omal ajal armastanud rahvas piiritult oma parteid, nüüd suundub parteiline armastus Eesti, Tallinna, Lasnamäe vastu... – ja taas jääb see armastus suuresti ühepoolseks.
Endiselt terendab uus parem maailm silmapiiril. Ikka veel kehtib 15 aasta fenomen. Lenin lubas temaaegsetele noortele, et 15 aasta pärast tuleb kommunism. N Liidu lagunemise eel, kui kommunism püsis kindlalt horisondil, lubati 15 aasta pärast igale perele omaette korterit. Nüüd on korterid olemas, pangavõlad kaelas ja riigilaev hulbib taas lootuste laineharjal, viies meid 15 aasta pärast Euroopa viie rikkama riigi hulka (õigemini juba 12–13 aasta pärast; kui Euroopa ikka jõuab nii kiiresti alla käia).
Koalitsioon mängiti ümber
Senini on kuulda imestust, kuidas kommunistid nii kergesti võimust loobusid. Ei nad loobunud, koalitsioon mängiti lihtsalt ümber. Teise-kolmanda ešeloni kommunistid tahtsid kiiremini võimu ligi pääseda ja ühtlasi kapitalismi hüvesid maitsta, kuid vanakesed seisid ees. Ärksamaid parteilasi valdas rahutus, reaalne võim näis nihkuvat kättesaamatusse kaugusse, kuklasse hingas juba noorte karjeristide põlvkond. Kuna oma jõud ei hakanud veteranidele peale, tuli otsida mitte et just liitlasi ja aatekaaslasi, vaid pigem satelliite (või otsisid uued erakonnad tuge vanadelt parteilastelt, vahet pole).
Võimuvõtt õnnestus ja võimul ollakse senini, nii majanduslikul kui ka poliitilisel. Ses suhtes on mõnel mehel muidugi küllalt põhjust väita, et just tema see režiimi õõnestaja oligi. Ešelonidevaheline võitlus kandus isegi nii kaugele tulevikku, et eelviimaste presidendivalimiste ajal seisid viimases voorus vastamisi kahe põlvkonna kommunistid. Ega see variant ole veel kadunud.
Pöörduksepoliitika
Kommunistliku partei põhikiri ei võimaldanud niisama lihtsasti parteist välja astuda – et tahan, astun sisse, ei taha, kõnnin minema. Juba sissesaamisega tekkis vahel ületamatuid raskusi. Oli seal igat rahvast, igaühel oma põhjus parteisse astuda, nagu praegugi. Välja sai sellest tsunftist kahel viisil – väljaheitmise (parteilise karistuse kõrgeim määr) ja väljalangemisega. Otsustas algorganisatsioon, otsus jõustus pärast selle kinnitamist rajooni- või linnakomitees, seniks jäi parteipilet kommunisti kätte. Kas tollases vabanemiseufoorias ikka jõuti iga kord protseduurireegleid piinliku täpsusega järgida? Kas „Raikom” võis olla vahepeal juba laiali läinud? Võib-olla mõni on senini parteis edasi.
Partei oli igavikuline samuti kui Lenin, kes elas väidetavalt igavesti. Põhikirja järgi ei saanud partei ise ennast laiali saata (juhul muidugi, kui selle kohta polnud mingit salaprotokolli). Mis tähendab, et ta eksisteerib n-ö varjusurmas edasi ja endisi lihtliikmeid võib ühel heal päeval tabada ebameeldiv üllatus: vaja parteimaks tagantjärele koos intressidega ära tasuda.
