Vetelpäästeühingul on analüüs õnnetustest iga jaanipäeva kohta alates 1956. aastast ning võib kindlasti öelda, et see on õnnetusterohke püha.

Kõige kurvem on olnud 1972. aasta jaanipäev, kus uppus kaheksateist inimest, aga see on ka tugev rekord.

Õnnetuste arv sõltub üsna otseselt ilmast, halva ilmaga ülehindab oma võimeid tavaliselt kaks kuni kolm inimest, hea ilmaga keskmiselt viis kuni kuus või ka rohkem. Väiksem vihm ei tee vindisele midagi, tema läheb ikka ujuma, kuigi vetteminek on tema jaoks ohtlik. Reeglina on vee ohvrid rohkem või vähem purjus mehed aastates kahekümnest kolmekümne viieni, ühesõnaga noored, kes on veel uljust täis.

Tahan rahvale südamele panna: omaksed ja sõbrad, kes te tunnete ja teate ometi, kes missuguseks muutub alkoholiga, ärge üldse tehke jaanituld vee lähedale, kui keegi seltskonnast ülemäära jooma kipub. See on teie enda huvides, ja hoiab kindlasti ära mõnegi õnnetuse.

Ohtlikumad veekogud on Eestis:

* Kurtna järvestik: sealsete veekogude mudane, vajuv ja soostunud põhi on viimastel nädalatel nõudnud mitmeid ohvreid. Ujuda tohib tegelikult ainult liivase põhjaga Nõmmejärves.

* Emajõgi, Anne kanal, Pühajärv ja Rõuge järved: vesi läheb järsku sügavaks. Supelda soovitatakse vaid poidega piiratud alal.

* Nasva rand Saaremaal: põhi on ebaühtlane ja auklik.

* Ka suurem jagu Eesti järvesid, sest neil ei ole vetelpäästet ja vesi läheb järsku sügavaks, eriti kõik veega täitunud karjäärid: sest ka kallas on varisemisohtlik. Mererannad ja Peipsi järv on ujumiseks palju ohutumad - sügava veeni on palju maad ning vähegi ettevaatlikud inimesed ei satu ohtlikesse olukordadesse.

Optimistlik ei saa ma olla ka käesoleva jaanipäeva puhul, kuigi ikka loodan, et mõni inimene on manitsusi kuulda võtnud ega riski asjatult eluga. Kardan, et see jaanipäev ei möödu kindlasti õnnetusteta.