Kaos ja terve mõistus

Eesti meedia, valitseva poliitilise eliidi ja kõrgklassi juubeldused kutse saamisel NATOsse ning Euroopa Liitu äratavad terves mõistuses kõhedust. Nii suur rõõm ja ühtepidi mõtlemine ei saa olla loomulik, selle taga on midagi kurja.

Nii suur surve ja otsustamine kõigi eest peidab ülekohut. Ajaloo tuttav käekiri. 37 prominendi tervitusavalduses tajud tänukirja tsaarile või tellitud ühist hukkamõistu teisitimõtlejaile.

Pöördepunkt eestlaste pikas ajaloos… Panus inimkonna järjekordses eneseteostuse eksperimendis..

. See on näide meie teadvustamata olukorrast, jätkuvast

mõistuse hälbest

, mis on kestnud juba tosin aastat. Päevast päeva, aastast aastasse selle sees olles nõustud kõigega , mis ette antud, meedias õigeks kuulutatud ja vabaduseks peetud. Meil puudub Eesti kohta

tervikpilt ajas ja ruumis

. Nii jõuamegi vaimupimeduseni. Goya järgi sünnitab uinuv mõistus koletisi, meie olud toovad ilmale laurivahtraid ja kaurkendereid. Ikka ja edasi.

revolutsioonijärgne kaos

Teabeuputuse, ründava propaganda ja ajupesu oludes on raske säilitada kriitilist meelt, tervet mõistust, mida kunagi nimetati talupoja arukuseks. See tähendas meie ajaloos vajadust mõista oma elu, loodust ja maailma tervikuna ning järjepidavana. Selline arukus kui kohanemisvaist on meid siiani kandnud. Kuid aja kulg on palju kiirenenud, rõhuv majandusrežiim ja üleilmastumine on hülgamas isikut, kodu ning rahvuslikke ja loomulikke väärtusi. Maailm on sattunud hoopis uude keerisesse. Kõige selle juures paiskas ajaloo käik Nõukogude impeeriumi lagunemisel meid eriti ränka olukorda. Et mõista mis toimus, peame tunnistama ajaloo ja inimühiskonna seaduspärasusi, mis on sama vääramatud kui loodusseadused. Eestis toimus (rahvus)revolutsioon, kus järsku pöörati peapeale kõik seniolnu. Reeglid on samad, mis ajaloos mujalgi, sama bolševistlik muster. Halastamatu võimuvõitlus (kus alustajad pühitakse platsilt minema); vara täielik ümberjaotamine (omandireform); kultuurirevolutsioon (uus kultuslik ideoloogia), mille sõdureiks on põhiliselt noored (hungveipingid); suurema osa inimeste heitmine põrmu; kaos, anarhia, omavoli. Pööre toimub vägivallana. Kehtestati röövkapitalism, kujunes poliitiline ja majanduslik oligarhia. Orjageenide kaasmõjul kujundab siiani meie elu ja kehtivat võimu kolm fundamentalismi.

rahvuslik fundamentalism

See on äärmuseni viidud tundlikkus ajaloolisest ülekohtust. Soov tagantjärele ajalugu sirgeks ajada. Kätte maksta. Venevihkamine, püüd idanaabrile nüüd “ära teha”. Hiina müüri ehitamine Peipsi joonel. Kiriku(vara)tüli vene õigeusu kirikuga, mille patriarh on päritolult Eesti kodanik. Kirglik iha NATO järele, lähtudes Teisest maailmasõjast, unustades Müncheni, MRP ja Jalta, kus väiksemad riigid olid, nagu ikka, suurtel siia — sinna omavahel jagada. “Okupatsioon” on põhiväide, unustades kapitulatsiooni ja koostöö võõra võimuga, kui riik anti üle. Poole sajandi kolm põlvkonda kodueestlasi, kes jäid esiisade maale ja seda hoidsid, tembeldati “kollaborantideks”. Nende elukäik heideti ohvrina poliitika altarile. Rahvus lõhestati kaheks. Tänane eetilis-poliitilise valiku võimalus kanti mehhaaniliselt üle teise aega ja ruumi. Suruti peale hüsteeriline vihkamine ja patukahetsus kui alandus. Kehtestati rahvustunde parteiline monopol. Koostati uus parteipoliitiline ajalugu, sama, mis impeeriumi ajal, kuid teistpidi pööratud. Langenud sõduritele määrati kolmat korda uuesti õige ja vale pool. Pilgati, lausa mõnitati endisi tuntud kultuuritegelasi nagu Juhan Smuuli, Georg Otsa, Gustav Ernesaksa jt. Ajalooõpikust jäeti välja Edgar Savisaar ja Arnold Rüütel.

väliseestlaste fundamentalism

Rohkem kui pool sajandit tagasi põgenes osa eestlasi kodumaalt, jättes peremeheta maha oma vara. Kaua hõõgus viha tuha all. Eesti vabanemine pidi paljude nende meelest nüüd tähendama selle vara ja seisundi “tagastamist”. Nii formuleeritigi “õiguslik järjepidevus” ja selle omandivorm “restitutsioon” poole sajandi taha, reformatsioon Pätsu ajast otse 21. sajandisse. Tulevased “platsipuhastajad”, keda välismaal heldelt kostitati, nõustati ja rahaliselt toetati, võtsid selle ihaluse ja viha rõõmuga oma relvastusse. Võimule tulles jagati vara kaugele väljapoole üldkehtivat pärimisõigust, teiste riikide kodanikele, küllalt palju petistele. Taheti topeltki anda siitläinud sakslastele. Omandireformi läbiviimiseks peatati Riigikogus selles suhtes kodueestlaste omandi- ja inimõigused (Reservatsioon nr.1 -13.03.1996). Raske koormana lasus riigil haridus-, kultuuri- ja haldusasutuste väljatõstmine “tagastatud” hoonetest. Loodi paariate kast — sundüürnikud, kes „küüditatakse“ nende kodudest.

liberaalne fundamentalism

Kirglikul üleminekul vabaturuühiskonda oleme praktiliselt eksproprieerinud seniste põlvkondade ühisvara, mis oli riigi valduses. Põllumajanduslik kapital ja laevandus lausa hävitati, raudteed sahkerdati maha. Ettevõtted tassiti laiali või müüdi peenraha eest, kõik mis vähegi võimalik kahmati, ärastati, erastati, “tagastati” revolutsioonilise “õiguse” alusel. Riik tehti lagedaks, sest riik on sotsialism, mida vähem riiki, seda parem. Eluõigus on vaid rikastel ja tugevatel. Uusliberaalne röövkapitalistlik vägivald on kestnud juba tosin aastat. Meil on maailma kõige avatum turg, laiutav röövpangandus, nüüd ka tulumaksuta ettevõtlus. Makse peetakse heateoks või riigi omavoliks, mitte aga võlaks ühiskonna ees. Oleme maailma majandusoligarhia katsepolügoon, šokiteraapia näidismaa, ainult mõne aastaga kapitalismile ülemineku “edukas” eksperiment. Uusliberalismi majandusteooria õpiku alusel, nagu bolševikelgi oli oma. Osavail ja jõhkrail avanes võimalus kiirelt rikastuda. Mõne aastaga võis mõni inimene “omastada” sadu miljoneid, teistele jäi sotsiaalne viletsus. Tekkis suur ebavõrdsus, viiendiku vabariik, toimus pööre inimese juurest raha manu. Eakamad inimesed ja maarahvas tehti poolenisti lindpriiks. Riik ei toimi, seadusi ei pruugi täita, karistused on tühised. Isegi elektrijuhtmed müüakse maha. Riisutakse metsi ja aetakse ära maid. Korruptsioonist ei maksa rääkidagi. Eesti oleks nagu röövlite meelevallas. Tõeline revolutsiooniline kaos. Selles kõiges on Eesti tõepoolest edukas, maailma oligarhiad pole kiitmisega kitsid. Raha kui Moolok on jumalaks tehtud, uus fundamentalistlik religioon kehtestatud. Eestimaa on kadunud

Kolme hulluse sünnitatud paremekstremism on Eestimaa kui kriteeriumi ja väärtuste lähtepunkti kõrvale heitnud. Rahvuslik järjepidevus võib katkeda. Rahvuslust kasutatakse demagoogiana. On hämmastav, kuidas “Isamaa” lipu all ja juhtimisel, isamaa nimel on isamaad hävitatud! Lausa rahvuslik masohhism, enesegenotsiid. Üle 5000 inimese aastas sünnib vähem, kui sureb. Rahvas aeti kahte leeri — võitjad ja kaotajad, “endised” ja “vabadusvõitlejad”, käib revolutsioonile iseloomulik kodusõda. Ühiskonnas võimutseb kurjus ja vihkamine. Ühed teevad teistele patuoinastena ära, püüdes sel moel justkui nüüd kätte maksta ajaloo kaotuste eest suurvõimudele. Oma võimu kindlustamiseks „tõid“ platsipuhastajad “sisse” üle 100 000 Vene Föderatsiooni kodaniku. Me maksame mineviku veelkord kinni tänase päeva ja tulevikuga, rahva elujõuga. Eestlane võõrandub iseendast. Vohab anglo-ameerika tarbijalik kultuur. Ajakohane on lugeda Oskar Looritsa uurimusi eestlaste saatuslikust kahest leerist, rahvuse hingeelust, poliitilisest ebaküpsusest, tema ajaloo painest. Minevikku ja mälu mõnitatakse nüüd avalikult. Lennart Meri pani ristisõdalaste antud “Maarjamaa” Eesti kõrgeimate riiklike autasude nimetuseks koos Teutooni Ordu ristiga. Balti mõisnikest on nüüd saanud üksnes kultuuritoojad. Pastlakultuur, ugri-mugri, talupojanõmedus, joigumine, lauluväljaku rahvuslik orgasm. Meid on häbenema pandud 1988. aastat…

kaose paratamatus

Kuid terve mõistus peab leppima sellega, et kaos peale revolutsiooni on teatud määral paratamatu. Nagu loodusseadus. Või loodusõnnetus. Kõikjal Ida-Euroopas toimib enam-vähem sama muster. Väiksuse ja vaibunud vaimujõu tõttu on saatanlikud jõud meil rohkem valla. Muidugi kujuneb lõpuks kaose rüpes uus tervik, tasakaal. Kuid kas kestame niikaua? Milline on üksikisiku vastutus? Igaüks peab täitma ka mingit ajaloo määratud rolli, vaevalt saab tagantjärele ühele või teisele teha suuri isiklikke etteheiteid. Mart Laar ja Liia Hänni on tegelikult õnnetud inimesed. Kuid aeg valis nad selleks, kes nad on. Võib-olla rahvused, paiksus, iseseisev inimene ja kodu, samuti kultuurimälu ning looduslähedus on edaspidi sunnitud kaduma. Tuleb virtuaalne elu, üleilmne võrk, mikrokiibistatud inimene. Kuid vähemalt minu põlvkonnal lasub nüüd inimese ja tema maa järjepidevuse säilitamise missioon. Mure, paatos ning vastuhakk. Ka Eesti hõivamine Euroopa Liitu on küllaltki paratamatu, see on tänapäeva majanduslik ja poliitiline vallutus, agressioon. Meil pole sellest pääsu, maailma jagatakse ümber. Baasid ja varad on juba ära antud. Pea kogu majandus ja pangandus on välismaalaste käes. Investeeringutega võetakse viimane. Jälle kummitab teoorjus. Nagunii saab meist kubermang, oblast, ajaloos on seda kaua olnud. Õhtumaine röövkapitalism valitseb praegu maailma. Kuid me ei pea oma orjameelsuses laulma kiidulaule. Ja laskma ennast lollitada, et ise kangesti tahame. Teist korda pauguta alistuda on kuidagi eriti nõme. Sellepärast hääletan kodanikuna kindlasti Euroopa Liidu vastu, omaenda südametunnistuse järgi. Niipalju ma ikka suudan.
Kuid kange kippumine NATOsse on juba ilmne paranoia, mille taga on väikerahva teadvustamata eksistentsiaalne hirm. Või asjaosaliste isiklik äri. 2003. aastast 1949.sse. Sõdida suudaksime ehk ainult Lätiga. Milleks siis relvastuda, milleks „totaalkaitse“, meeletud kulutused rahva elujõu arvel? Aga sisemine julgeolek? Meist saab vaid lakei ja kahuriliha uuele, kauboilikule hegemoonile ning kurjuse impeeriumile. Vaadake, mis toimub Lähis-Idas. Ja meie valitsus viib meid nüüd naftasõtta! 1988 kuulutas Rahvarinne Eesti tuleviku sõjaliste blokkide väliseks, Roheline liikumine aga täielikult neutraalseks. Siis olime veel mõistuse juures.

ärkamine nõidusunest

Loomeliitude jõuline tegevus rahva tundmuste väljendajana kadus varsti kohe areenilt. Teadlased ja teadus heideti endastmõistetavalt kõrvale. Tasalülitamise surve oli nii tugev, et alles 2001. a. julgesid sotsiaalteadlased ettevaatlikult välja tulla avaldusega justkui kahest Eestist, püüdes avalikult teadvustada toimunud vägivalda. Igasugune teisitimõtlemine on jälle kuritegu, seda peetakse sooviks tagasi endisse Liitu. Jälle on ilmunud dissidendid nagu Jaan Kaplinski, Rein Ruutsoo, Jaak Allik, Rein Raud, Iivi Masso, Rein Veidemann jt. Etableerunud majanduslik ladvik tuli välja Järgmise Eestiga, et väljuda kaosest, oma positsioone säilitades. Nüüd on päevakorras uus usk ja lootus — rahvuslik kokkulepe, leppimus. Huvitav kelle poolel, võitjate või kaotajate, rikaste või vaeste?! Ühiskonnas on ju lepitamatu vastuolu. Tendents väljumiseks nõidusunest on ilmne. Seda tõendavad ka Arnold Rüütli võit ja Keskerakonnale antud häälte kasv. Viimane pärineb ju Rahvarindest, kus me kõik olime kunagi üks. Halb südametunnistus avaldub läbi aastate lakkamatuis rünnakuis Keskerakonna ja tema liidri Edgar Savisaare vastu. Eriti valitsevas meedias. See on nagu poliitilise võitluse põhiküsimus, võimulolijate suur hirm Teise Eesti ees.

Eesti valik

Uue aja võimulugu on üpris ilmekas. Eriti inetu oli omavaheline kauplemine taasiseseisvuse väljakuulutamisel. Kohalike eesti komiteede liikumisest tegid „õiged“ võimulepüüdlejad kiiresti oma poliitilised võitlusorganid, Eesti Komitee ja Eesti Kongressi. Koos direktorite ning muude ülemustega lükati Rahvarinne ja rahvalik poliitika kõrvale (enamlased-kelamlased). Pärast 1992.a valimisi võttiski teine ja kolmas ešelon ootamatult võimu. Riiki hakkasid juhtima ealt või meelelt “lapspoliitikud”, meediasse tulid “lapsajakirjanikud”, ühiskonda „platsipuhastajad“. Vahepeal said võimule ka endised asjamehed. Kaalukeeleks oli ikka poliitiline soo — Mõõdukad, kes iga hinna eest ihaldasid võimu. Nii kujuneski korporatiivne oligarhia. Suured elavad üle, kuid väikerahvale on nii pikk kaos hävitav. Uute kannatuste ja vaenu tume väli, energia on tõesse ja õiglusesse uskuva eesti rahva hinge sügavale kogunenud. Ja otsib väljapääsu. Mis juhtub eelolevatel Riigikogu valimistel? Valitsev eliit aimab ohtu, paremparteid teevad kenamaks oma sõnalised programmid. Ebapopulaarsuse tõttu tehti kiire ümberrivistumine Res Publica näol, valiti välja müstilise olekuga juht. Maaliti hästi demagoogilised loosungid, mis inimesi lollitades kohalikel valimistel korralikult hääli sisse tõid. Uus poliitika! Vali kord!  — väga tuttavlik 1923. ja 1933. aastast. Vaikiva ajastu ihalus? Rahastajaist pole puudu. Paremjõudude uue koondamise taga on ekspresident Lennart Meri salakaval naeratus, küll veidi ärevil. Kuipalju hääli antakse Keskerakonnale ja Rahvaliidule? Kas Esimene, Teine, Järgmine või veel mitmes Eesti? Väljumine kaosest? Kas valime terve mõistuse? Kas väärime iseseisvust ja oma riiki?
Tulemas on senikäidud tee otsustav hetk…