Kalevi müük on edutulugu
Kalevil on hea toodang, mida on võimalik veel paremaks muuta. Kui me vaatame, mida ütleb norrakast ostja, siis tema sõnum on: “Kalevi toodangut tahetakse eksportima hakata!”
Jääb mulje, et ülikoolitäied noori spetsialiste ning erinevad programmid ja organisatsioonid, kes peaks/võiks Eesti toodete ekspordiga tegelema, ei saa oma tööga hakkama. Või ei osata neid inimesi rakendada.
Kurvaks teeb selline hambutus, seda nii ärimeeste kui ka riigi puhul. Tuntakse, et teised on suured ja võimsad ja meie siin Eestis saame oma väikese müügiraha kätte ja oleme sellega rahul. Tahaks küsida, kus on rahvuslik uhkus, tahe tõestada, et me oleme väliselt väiksed, aga sisemiselt võimekad?
Ilmselt ütleb nii mõnigi: “Me saame ju võimsa investori Eestisse ja see on väga positiivne! Meie saame töökohti juurde jne.” See tundub tõeliselt lühinägelik.
Kas me tahamegi, et Eesti on tuntud maailmas riigi poolest, kus kõik on müügiks? Kohalikud ei oska või taha oma toodangut ega oskusteavet arendada ja eksportida. Pigem tahavad nad olla töölised ja mitte omanikud.
Ilmselt olen oma arvamusega tõeliselt hiljaks jäänud, kuna ega meil siin palju enam midagi müüa polegi, ehk Eesti Energia veel… Kahju!
Ja tegelikult oleks kõik võimalik, kui leiduks tahet! Skype ei peaks olema ainuke edulugu paljude edututelugude keskel!
