Kalev Kesküla: Läbi Pobeda akna
Vladimir Beekmanil oli ka ZIM, 1956. aastal raamatuhonorari eest ostetud, Beekman oli siis 28. Need autod olid sel aastal korraks vabamüügile tulnud ja maksid ainult veidi rohkem Pobeda althõlma-hinnast. Nii meenutab Beekman oma hiljuti ilmunud mälestusteraamatus. Mõned juhtivad seltsimehed planeerisid selle autoga, Beekman roolis, koguni Friedebert Tuglase reisi Soome, aga mõistagi oli see liiga julge mõte, nii et elu läbi ZIM-i akna jäi Tuglasel nägemata.
Aga kuidas ikkagi kumab elu läbi Pobeda akna? Millised filtrid ja läätsed on selle nõukogude autotööstuse ime aknasse monteeritud või kodeeritud? Jaan Kross on kirjutanud ühest läätsest — Bernhard Schmidti konstrueeritud teleskoobi läätsest —, mis moonutas vähem kui teised teadaolevad, aga Schmidtki ei näinud teistest selgemalt ja lõpetas hämaruses. Juhan Liivil näiteks polnud mingit silmaga nähtavat Pobedat, aga ometi oli ta miraažide kütkeis: arvas, et on Poola kuningas ja et ükskord tuleb Eesti riik. Olgu, Juhan Liiv oli erijuhtum, talle oli antud „liiga palju valgust vaadata”, aga eks ole me kõik, kõik eesti kirjamehed, oma aja läätsedes, oma autoakendes kinni.
Raimond Kaugver sõitis näiteks Volga, mitte Pobedaga, aga pidi osalt omaeluloolise romaani „Nelikümmend küünalt” avaldamiseks kavaldama ning oma peategelast täiesti tarbetult mustama. Kaugveri suurepärastest vaimsetest eeldustest kulus paljugi pidutsemise peale, sest oli vaja Siberis kaotatud aega tasa teha. Kirjutas kuu ajaga romaani valmis (üle ühe romaani aastas ainus kirjastus niikuinii avaldada ei saanud) ja ülejäänud aja vaatas elu läbi oma Volga või KuKu klubi kujutletava akna. Oma raamatuid sügavamaks kirjutada ei jäänud jaksu.
Jaan Krossil oli samuti vaja Siberis kaotatud aega tasa teha ja nii polnud tal aega „elu tundma õppimiseks” eksirännakuid ette võtta, läks otsejoones arhiivi ja kirjutas ammuseist asjust. Selge see, et ümbritsevast elust päris ausalt kirjutada ei saanud. Pärast, kui tuli vabadus, kirjutas ta romaanideks omaenda elu, aga tegi veel 80-aastase mehena romaaniga „Tahtamaa” katse kujutada kaasaegset tegelikkust, nii selle ärilistes kui erootilistes väljendustes — valdkonnad, mille käsitlemist oli ajastu seni piiranud. Selle romaani peale on nina kirtsutatud — seks ja raha polnud ained, mis oleksid kriitikute enamiku arvates sobinud hästi kokku suurmehe stiili, ea ja imagoga. Tema erootika tundus eestiaegsena. „Miks siis mina ei või, kui teised võivad?” hüüdis Jaan Kross nördinult mulle „Tahtamaa” ilmumise puhul intervjuud andes. Sauter ju ometi võib! Jaan Kross tahtis oma Pobedast (tegelikult oli neil küll siis Elleni juhitud Volkswagen) välja, uutele radadele ja lätetele, millest saatus oli ta ilma jätnud. Võtsin „Tah¬tamaa” siinse kirjutise tarvis uuesti kätte ja hakkan arvama, et peaksime ehk grand old man’i väljamurdmiskatset kõrgemalt hindama. Ainuüksi püüdluses on suurust. Pealegi on Toomas Haug selle romaani erootikast hiljuti välja kaevanud põnevaid sümboolseid kihistusi („Looming” 2008, nr. 6).
Ka tänaste kirjanike kohta arvatakse, et nad ei tunne elu. Tõepoolest, tõusvatest ühiskonnakihtidest, rikkaks saamise mehhanismidest eesti kirjandus ei kirjuta. On küll ilmunud raamatud Rein Kaareperest ja Hans H. Luigest, aga need on ajakirjanduslikud biograafiad. Kirjanikel pole mersut, mille aknast uut uljast maailma vaadata. Kaur Kenderil siiski oli ja tema on teinud uue tegelikkuse kirjeldamisel kõige silmatorkavamaid katseid. Paraku tõestas vist temagi, et ka suurimate pingutuste ja skan¬daalseimate teemadega ei õnnestu kirjanikuna rikkaks saada. Mersuraha on kirjandusteosega suutnud kuuldavasti ainsana teenida Mihkel Raud, aga siingi pole tegu kaasaja kujutuse, vaid pigem ajaloolise romaaniga.
Reeglina on turu nähtamatu käsi eesti kirjanikelt nende Pobedad rekvireerinud, aga kirjanikud pole ikka elule lähemale saanud, nüüd sõidab Pobedaga elu ise. Kirjanik, isegi kui ta ree peal püsib, ei jõua Pobedale järele.
Teisalt on mõni 1960-ndate põlvkonna esindaja arvanud, et kirjanikud ei kirjuta sellest, mis rahval vaja, ei paku niisugust valgustavat ja suunavat kogemust, nagu omal ajal Paul-Eerik Rummo, Runnel või Kaplinski. Kirjutavad iseenesest või siis asjust, millest inimesed ei saa aru. Seegi on tõsi. „Areeni” korraldatud kirjandusküsitluses valisid kriitikud uue ise¬seisvusaja parimaks romaaniks Ene Mihkelsoni „Ahasveeruse une” ja pa¬rimaks luulekoguks fs-i „2004". Esimene on keeruline, teine masendav — aga need ongi tänapäeva hea kirjanduse põhitunnused. Soomes tuli juba 1960-ndail kirjandusse põlvkond, kelle loomingust lugejad enam aru ei saanud, ja nii ei jäänudki soomlastel muud üle kui hakata Jaan Krossi lugema.
Millal on eesti kirjandus ülepea elu kujutanud? Vahest Vilde ja Särgava? Aga nende elunägemise pani Tuglas peagi naeruks ja hakkas kirjutama hoopis hiidneitsitest ja teistest loomadest. August Jakobsoni eestiaegsed paksud romaanid olid muidugi järjekindel püüe tegelikkust jäädvustada, aga kes viitsiks neid täna enam lugeda. Tuleb tunnistada, et katsed kujutada elu on paratamatult ajalikud. Äkki on elu kujutamine ülepea ajakirjanduse ülesanne?
Maailmaga kirjaniku akna taga on raske ühendust saada. „Seisad kesk su¬letud seebimulli / oled ja viskad kirja ja kulli”, luuletas Jaan Kaplinski. „Iga suur luuletaja elab kahe maailma vahel. Üks neist on tegelik, käega¬katsutav ajaloo maailm [---]. Teine maailm on tihe kiht unistusi, ku¬ju¬telmi, fantasmagooriaid. Need kaks territooriumi peavad omavahel keerulisi läbirääkimisi — ja nende läbirääkimiste tulemuseks on luuletused,” kirjutab poola poeet Adam Zagajewski järelsõnas Zbigniew Herberti „Valitud luu¬le¬tustele” (2008). Tähendab — kirjanik elab omas maailmas, „tajudes traagilist eraldatust tõelusest”, nagu ütleb P.-E. Rummo sõnastatud ise¬loomustus Kaplinski luule kohta Eesti Entsüklopeedia biograafiaartiklis. Selle traagilise eraldatuse äärmiseid vorme on fs-i värske kogu „Alasti ja elus”, kus luule on vangistatud poeedi kehasse ja raken¬datud füsioloogia teenistusse. Kindlasti on see tõelähedasem ja ka kunstiliselt ehedam kui teenida kommunistlikku parteid.
Välise tegelikkusega on moodsamatel kirjanikel veelgi raskem kontakti saada kui varasematel. Nad tunnevad ära, et Pobeda aken ei avane. Peeter Sauter, kelle vabadus seksi kujutamisel tekitab vanemates kolleegides ka¬de¬dust, on oma võimaluste suhtes tegelikkust kirjeldada ometi väga pessi¬mistlik. Sauteri järgi ei saa maailma mõistusega haarata. Maailm on juhuslik. „Mõtlemine on seosepõhine. Mõtlemine on teistsuguse konst¬rukt¬siooniga kui maailm. [---] Mõtlemist ja maailma on raske vastavusse viia. Raske on olla ajus adekvaatne,” kirjutab ta läinud aasta lõpul ilmu¬nud raamatus „Beibi bluu”. Ei saa Pobedast välja! (Et ennast petta, ar¬mastab Sauter suviti sõita mootorrattaga. Jätab reisikindlustuse koju külm¬kapi peale ning kihutab läbi öise Poola ühtegi sealset poeeti koh¬tamata.)
Aga äkki on nii, et Pobeda akna taga ei olegi midagi, äkki on kõik nähtav vaid kirjaniku enese varju peegeldus klaasil. Pole muud, kui autori tahe ja ku¬jutlus, tema looming. Kirjanik ei saagi eluga kokku, sest ta eksisteerib teises vormis ja viisil kui elu. „Missugune on Mati Unt väljaspool teatrit ja kirjandust?” küsib Barbi Pilvre kirjanikult „Areenis” (5. X 2000). Kuidas ta eksisteerib? „Mitte kuidagi. Milleks liiga palju olemas olla, ma pole sellest iialgi aru saanud. Ma ei taha iga hetk endale tõestada, et olen olemas. Ma saan eksisteerida etenduste kaudu, ma ei pea eraldi eksisteerima, klubis või tänaval silma torkama. See on kuidagi vaevarikas.”
Nõnda kõneles Mati Unt. Täna eksisteerib Unt tõepoolest üksnes oma loomingu kaudu, aga kui võimsalt! Unt tuleb ja jääbki tulema.
Nii kannab iga kirjanik oma akent endaga kaasas, näeb elu alati läbi akna, ainult et margid vahetuvad. Autoakna asemel on sageli mõni teine klaas. Näiteks veiniklaas, tahmaklaas päikesevarjutuse vaatamiseks, Schmidti teleskoop või teleobjektiiv, mida Unt ja Vahing nii väsimatult pruukisid.
Ja ometi on natuke kahju neist, kes pidid minema, saama puhtaks loo¬minguks natuke enne, kui tulid Pobedast paremad margid. Kahju inimesest, kahju kirjanikust. Kahju Juhan Liivist, kes ei jõudnudki Eesti riiki näha ja sellest kirjutada. Kahju Suitsust, kelle poeedi-elu kulus koolitöödele, ning Tuglasest, kelle viimased aastakümned režiim ära lörtsis. Kahju Jaan Krossist, kes ei jõudnudki süüvida kaasaja ellu ja oma loomupärast huvi suurteoseks kirjutada. Mingi klaas on ikka elu ja kirjaniku vahel.
Ja kui mõni kirjanik vastu tuleb, katsun ikka vaadata, kas tema Pobeda aken on täna kõvasti kinni või on praokil. Kas näol peegeldub uut vaadet ja valgust.
Kalev Kesküla lugu ilmus Loomingu aprillikuu numbris.
