KAITSEVÄE BLOGI: Õhutõrjuja päev: valesti toimides võib üpriski kergelt auväärt “Sergeis” tõrkeid esile kutsuda

Tänane päev algas nagu päevad kaitseväes ikka - hommikujooksu ja trenniga, mis kestis 6.20-ni mis sujuvalt liikus edasi hommikuse söömise ja hügieeniprotseduuride poole. Kui ka need rutiinsed tegevused tehtud said, hakkaski meie kui õhutõrjepataljoni ajateenijatejate jaoks see “õige päev”: õhutõrjekahuri ZU-23-2 (mida meie hellitades kutsume “Sergeiks”) padrunilintide ja -kastide laadimine ja tühjakslaadimine.

Nagu öeldakse, väljaõpet tuleb korrata seni, kuni võitleja une pealt suudab oma ülesandeid täita. Selle arvamuse kinnitamiseks oli ka tänane drill, mis küll midagi uut ei sisaldanud, kuid mis andis võimaluse põhitõdesid üle korrata ning võimaluse õpetada vähempädevaid kaasvõitlejaid.

Kuna eelmainitud rutiin muutus üsna üpriski tüütuks, kaasati meid vahepeal meid abistama tõrkeid eemaldama. Pealelõunal vahetasime teemat ning alustasime relva laadimist täis kastidega, mis polnud sugugi nii lihtne kui välja paista võib.

Nimelt võib valesti toimides üpriski kergelt kurja karja kutsuda ja auväärt “Sergeis” tõrkeid esile kutsuda. Millegipärast tundub, et oman “Sergeiga” erilist suhet ning nii suutsime ka seekord erimeelsustesse laskuda. Suhtusid tõrgete eemaldamisesse äärmise ettevaatlikkusega, kuna tegemist ikkagi olulise relvaga, mida ära rikkuda kuidagi ei tahaks. Õnneks sai olukord ilusti lahendatud.

Kaste laadida on lihtne, kuid kasti monteerimine kahuri külge ja masinavärgi vinnastamine ilma tõrget tekitamata on juba omaette kerge kunst. Ehk saab siit ka aimu põhjusest, miks esialgu igavavõitu kahuridrille ikka ja jälle tegema peame. Muidugi polnud ma ainus, kelle oskused veel lihvi vajavad – arusaamatusi 23mm kahuri ja selle operaatori vahel esines ka teistel.

Õhtu saabudes sai kõik homseks taas valmis pandud, kuna peale hommikusi tavategevusi – jooksmist, hügieeni ja söömist – jätkame relvaõpet ja seekord eesmärgiga juba vältida tõrgete tekkimist. Raske õppustel, kerge lahingus…