KAITSEVÄE BLOGI: "Kahuri poole saadetud pilgud ütlesid vaid üht: nüüd on küll vist jama majas"

Uus päev, kuid kõik kordub taas: hommikune rutiiniks saanud varajane ärkamine, jooksmine ja järjekordne võimlemine. Harjutused on täna siiski erinevad erinevad. Ja võrreldes eilsega on ilm külmem. Aga päevaplaan sai oma tahtmise ega hoolinud kargest külmast sugugi: kiire riietevahetus ja edasi tuli minna juba sööma ning peale seda sai jätkata hügieenitoimingute ja voodite korrastamisega.

Seda viimast võetakse kaitseväes ikka eriti tõsiselt ning ka täna lahkusin oma voodi juurest alles siis, kui kõik laitmatult korras oli.

Peale kerget hingetõmmet algaski meil järjekordne õppetegevus, mis eile poolelijäänud samast kohast ja samasuguses vaimus jätkas. Siiski oli siis väikene vahe – padrunitega seekord tegelema ei pidanud, läksime kohe kastidega toimetama. Tegelesime sealt edasi esinevate probleemide ja tõrgetega, mida meie 23mm “Sergei”, kes ise ei lenda ja teistel ei lase, meile ette mängida võib.

Lõuna lähenedes võis võitlejates täheldada unisuse tõusu, aga sellest sai muidugi kergesti lahti: selleks oli vaja vaid 35 ja enamgi kilosid kaaluvaid padrunikaste kahurile tõsta ja maha laadida. See ajas üpriski ruttu tekkinud unerakukese minema.

Lõuna ei tähendanud mitte ainult sööki, vaid ka väikest pausi hommikusest kastide kolinast. Seda, et armastus ja hea tuju käivad ikka ja jälle kõhu kaudu, saime tänagi tunda: peale rammusat söömaaega tundus elu ilusam ja drill võis jätkuda. Samad tegevused ja probleemid mis ennegi. Kuid mis parata: harjutamine teeb ju meistriks ja kordamine pidi tarkusele lausa ema eest olema.

Päeva lõpus ootas meid kahurilaskmise instruktaaž, mille jaoks kõik kahurimeeskonna liikmed see nädal harjutavad. Seda ikka selleks, et tõrked ja probleemid end laskmistel tunda ei annaks. Et saaks sellest laagri tulekust tulenevalt maksimaalset võtta ja oleks juures üks kogemus.

Kuigi “Sergei” on juba päris omaks saanud, suutis üks reamehest kaasvõitleja ebaühtlase vinnastamisega tõrke tekitada: käis kõva plõks, millele järgnes momentaalne vaikus. Meie kahuri poole saadetud pilgud ütlesid vaid üht: nüüd küll vist on jama majas. Ja ega reamehel endalgi nägu selle väga ei säranud. Õnneks mingi ime läbi ei tõmmanudki “Sergei” padrunit rauda kinni, vaid oli lihtsalt väljas ning lihtne eemaldada.

Ning sellega saigi põhimõtteliselt ka päev läbi. Lõpuks teatati, et instruktaaž jääb täna ära ning saame selle asemel vaba aja. Mida iga õhutõrjuja kasutas siis enda äranägemise kohaselt.