Loiu olemise pühkis minema läbi uduse sulailma kostuv linnulaul. Just selline ("Orkester, valvel! Alustame hommikuvõimlemisega!") kevade lähenemisest märku andev vidin tekitas vastuolulisi tundeid, sest vabariigi aastapäev ja sellega seonduv on minu jaoks alati olnud osa kargest ja talvisest veebruarikuust. ("Õlgade tõstmine, tehke!")

Hiljutisele tõelisele külmalainele vastukaaluks saabunud sulailmad – ja nüüd veel linnulaul – lõid harjumuspärase nägemuse ("Viia läbi hommikune sörkjooks!") vabariigi aastapäevast kui talvisest suursündmusest kõikuma. Jaanuaris Vahipataljoni teenima saabunud mehed olid äsja oma esimesse suuremasse metsalaagrisse läinud, mistõttu oli hommikusel rivistusel hulga rohkem ruumi kui harilikult. Ka kasarmus on vaiksem.

Mina ja veel seitse kaasvõitlejat spetsialiseerusime pärast SBK läbimist oma muusikutausta tõttu rivitrummari erialale Kaitseväe orkestri koosseisus (jäädes ühtlasi Vahipataljoni ridadesse). Vabariigi aastapäeva paraad Pärnus on meie jaoks teenistuse haripunkt nagu Kevadtorm paljudele teistele. Meie ülesanne koos orkestriga on täita suur osa tseremoonia muusikalisest poolest ning osaleda ühtlasi pidulikul möödamarsil. Kuna orkester rivistatakse kõige nähtavamale kohale paraadil ja rivitrummarid moodustavad orkestrikarbi kõige esimese rea, siis on meie sooritus paraadi vastuvõtjatele, publikule ja televaatajatele ülihästi näha ja see peab olema veatu.

Harjutamine algas jaanuari esimesel nädalal, kui kaheksale mehele pisteti trummipulgad pihku. Kuuele neist, sh mulle, esmakordselt. Kahe nädalaga said selgeks trummimängu põhialused ja kaksteist rütmikombinatsiooni, mida teatud süsteemis mängida tuli. Aega iseseisvaks harjutamiseks peaaegu ei jäänudki ja suuremad loksumised tuli välja juurida hiljem. Väga oluline on sellisel puhul koosmäng ehk meeskonnatöö: ka kõrgetasemelised trummarid võivad sünkroonmängus põruda. Harjutada tuleb just koos.

Siiski pole ka trummimäng ise see kõige olulisem, mida paraadil näitame. Pulkade liikumine ja rütmimustrid peavad olema lihasmälus. Platsil olles on vaja juba reageerida tseremoniaaldirigendi sauamärkidele ja –liigutustele, mõelda ette läbi võimalikud stsenaariumid, olla valmis eranditeks. Seni oleme trummaritega kolonelleitnant Toompere juhendamisel teinud just selliseid oskusi arendavaid harjutusi. Pataljoni riviplatsil oleme trummidega mängides marssimist ja muid võtteid oma kuus korda harjutamas käinud. Drill kannab vilja. Kui alguses jätkus tähelepanu vaid rütmidele, mida mängida tuli, siis nüüd jõuame ka muule mõelda. Iga areng on rahuldustpakkuv tunne. Ka edasiminek niivõrd triviaalsetes oskustes, millest mitu kuud varem ei osanud mõeldagi!

Eesolev nädal on trummarite ja orkestrantide jaoks kõige olulisem tööaeg. Meil on veel aega, et viimistleda paraadi kava ja selle visuaalset poolt. Ehk ei oska me praegu eesootava sündmuse suurust lihtsalt hoomata, aga järele mõeldes tuleb nentida, et see võib jääda mu elu ainsaks paraadiks. Vähemalt rivitrummarina. Selliselt harukordselt võimaluselt tuleb võtta, mis võtta annab!