Siiski ei kulgenud päev laskemoonaga kuiva trenni tehes – kuna lahingolukorras võib relval mõni “jupstükk” alt vedada, harjutasime juhendaja valvsa pilgu ja põhjaliku õpetamise all relvaosade asendamist. Sest tõrge - milleks võib olla näiteks relvalukk või siis selle taandurmehhanismi purunemine, pole siiani enda tulekust hüüdes märku andnud.

Peab tõdema, et päev kujunes seetõttu ka päris huvitavaks: eemaldasime “Sergei” küljest rauad, et oleks võimalik kahur osaliselt lahti võtta ning saada kätte meie rauast õppematerjal, mille peal harjutada, kuidas ühte või teist moodi meie 23mm kahurit komplekteerida on võimalik.

Midagi väga keerulist seal seekord ei olnud, seega ei vürtsitanud keegi meie kaasvõitlejatest päeva mõne mahlaka prohmakaga. Kõik kulges nii, nagu kulgema pidi. Mõnel korral küll suudeti mõned detailid maha pillata.

Aga ma ei kurda – tempokas päev liikus märkamatult õhtusse. Enne õppetegevuse lõppu räägiti meile ka sellest, kuidas järgmisel nädalal keskpolügoonil toimetama hakkame. Saime teada, mida tohime teha ja mida mitte, millistest ohutusnõuetest peame lähtuma ning mida meilt oodatakse. Kindlasti saab maasihtmärkide laskmine olema huvitav kogemus, seda enam, et oleme kahuriga “kuivalt” juba nõrkemiseni möllanud.

Nimelt ootab meid ees kaks laskepäeva – esimesel laseme sihtmärke kahuri abirelvast – 7,62mm kaliibriga kuulipildujast MG3, teisel päeval saame aga 23mm-laliibriga mürske saata juba 700m kaugusel asuva autovraki pihta. Seega saab järgnev nädal olema meie jaoks üsna põnev.